Endine riigikohtu esimees Rait Maruste (Reformierakond) kirjutab riigikogu tööaasta avaistungil kõlanud riigikogu esimehe kõnet arvustades, et kuigi käsitleti olulisi teemasid, nagu riigireform, demokraatia ja põhiseaduse järelevalve, oli argumentatsioon puudulik.
Parlamentaarse riigi tööaasta algus on sedavõrd oluline sündmus, et sellest võtavad üldjuhul osa riigipea ja valitsusjuht, teised võimukandjad ning diplomaatiline korpus. Seal peetakse riigisisese poliitika olulised, kui mitte kõige olulisemad kõned, mis idee järgi peaksid olema üldistavad, eesmärke seadvad, üksikküsimustes osundusi vältivad ja faktitäpsed.
President Kersti Kaljulaidi kõnet võrreldi meedias klassijuhatajatunniga. Sedalaadi võrdlus oli ehk tõesti, vähemalt välises-pealiskaudses pildis põhjendet. Sisus oli aga hästi sõnastatud mitu meie ühiskonna ja poliitika valupunkti. Siiski oodanuks suuremat üldistust ja ettevaatamist, sh Euroopas ja mujal maailmas toimuvast ning selle võimalikust mõjust Eestile, mis ühel või teisel kujul jõuab parlamendi ette. Ja, kui võin: rohkem kandvaid pause, proua president.
Paljudes riikides esineb hooaja alguses parlamendi ees poliitilise deklaratsiooniga ka peaminister. Ei näe põhjust, miks see ei võiks nii olla ka meil.
Pealiskaudne jutt
Riigikogu esimees võttis oma kõnes igati kenasti kõigepealt tänada põhiseadust ja selle loojaid. Esimees möönis põhiseaduse kohendamise võimalikkust ja selles on tal õigus.
Põhiseadused on laias laastus kahesugused. Ühed, ajaliselt vanad, on saanud omamoodi pühadeks tekstideks, millel on praktikas sümboolne ja moraalne-ideoloogiline tähendus, ning neid üldiselt praktilises õigusemõistmises ja -tegevuses ei kasutata. Teised on kaasaegsed põhiseadused, mis on mõeldud igapäevaseks kasutamiseks riigi põhitegevuse korraldamisel. Need tekstid peavad olema selged, täpsed ja õigusemõistmises kasutatavad, olema võimalikult vastuolude vabad ja samas ka rahvale arusaadavad. Eesti põhiseadus kuulub selliste hulka.
Edasi läks jutt riigireformi peale, minu tähelepanekute järgi esimest korda sellise tribüüni kaudu. Iseenesest on ju tervitatav, et riigireformi teema võetakse sellisel tasemel ja foorumil kõneks, kuid paraku sai jutt fragmentaarne, pealiskaudne ja faktivigane.
Kõigepealt väljendas Eiki Nestor kahtlust, nagu võiks riigireform demokraatiat kahjustada. See arusaamine vajab kommentaari. Vastupidi, kui leiame, et kõik on hästi, toimib ja midagi teha pole vaja, siis tõesti tulevad varem või hiljem ka probleemid demokraatiaga.
Eesti riikluse põhiskelett ehk põhiseadus ja selle toimimisviisid ja meetodid loodi üleminekuajal, ajasurves ja lähema ettekujutuseta sellest, kus meie ühiskond 25 aasta pärast on. See oli pigem nõukogude süsteemile vastanduv kui ettevaatav põhiseadus. Praegu on olukord teine.
Meil on enamik asju läinud paremini, kui arvatagi oskasime, kuid on ka asju, mis on nüüd aegunud või probleemiks saanud. Põhiseaduses on ebaadekvaatsusi, mida ei saa järgida ja mis sellisena diskrediteerivad põhiseadust. On asju, mis ei ole kõige paremini õnnestunud. Me oleme end üle (kinni) reguleerinud, avaliku sektori kulutused on OECD järgi kriitilise 20 protsendi juures SKTst, riik ei ole kohanenud rahvastiku, majanduse ja tehnoloogia arengutega.
Seaduse muutmise seadused
Demokraatia võimaliku kahjustamise näitena toob riigikogu esimees ettepaneku vähendada riigikogu liikmete arv näiteks 81-le. Jah, on õige, et koomaletõmbamine annab väga marginaalse rahalise kokkuhoiu. Samas teab Nestor suurepäraselt, et suur osa Eesti seadustsest tuleb EList ning Eesti osa selles on tagasihoidlik. Küll aga on saadikuile vaja kvalifitseeritud abilisi, et kogu materjalis orienteeruda ja asjakohaselt otsustada.
Teiseks on meil saanud mantraks, et iga väiksemgi küsimus peab olema seaduse tasandil õigusaktiga reguleeritud. See viib parlamendi ressursi raiskamisele, tarbetule töö- ja ajakulule, «...muutmise seaduse... muutmisega» tegelemisele. Tõsised, ühiskonna arengusuundi määravad poliitilised debatid, sh poliitiliste grupeeringute juhtide debatid, ka parlamentlik järelevalve, on Eesti parlamendis sisuliselt olematud.
Ülemäärane detailide reguleerimine seaduste tasandil on viinud de facto selleni, et seadusloome on liikunud täitevvõimu ametnike kätte.
Kui me tahame vohavat avalikku sektorit koomale tõmmata, siis millega põhjenda, et teised tehku, meid ei saa puutuda, demokraatia satub ohtu? Kui riigikogu ei näita eeskuju, siis tähendab see sõnumit ülejäänud avalikule sektorile ja ühiskonnale laiemalt.
Lisaks on riigikogu töömeetodid ja -kord väikeste täienduste ja muudatustega loksunud samades rööbastes kogu iseseisvusaja ning vajavad kindlasti uuendamist, millele riigikogu esimees saadikuid ka üles kutsus. Tegelik liikumine (või mitteliikumine) algab aga juhtkonnast.
Kuidas teha järelevalvet?
Edasi leiab Nestor ilma igasuguste põhjendusteta, et peaministri positsiooni ja pädevuse täpsustamine põhiseaduses toob kaasa vähemalt neli valitsukriisi valimistsüklis ja ohu demokraatiale. Seda väidet sellisel kujul on raske muuks kvalifitseerida kui lihtsalt hirmutamiseks.
Riigikogu esimees kordab mitmel puhul, et kohus on meil sõltumatu. Jah, niivõrd kuivõrd on sõltumatu justiitsministeeriumi ehk täitevvõimu haldusalas olevad esimese ja teise astme kohtud, kes peavad muu hulgas lahendama ka justiitsministeeriumi ja tema asutuste vastu algatatud kohtuasju. Selline asjakorraldus on pärit nõukogude ajast.
Sootuks arusaamatuks jäi heietus põhiseaduslikkuse järelevalve teemal. Kõigepealt, põhiseaduslikkuse järelevalve ja selle algatamise õigus ei kuulu ainult presidendile ja õiguskantslerile, see ring on tunduvalt laiem. Edasi väidab riigikogu esimees, ja siin tuleb tsiteerida, sest seda lauset ei ole võimalik mõista, et ta «ei näe vajadust vähendada rahva poolt valitud parlamendi võimu, luues selle juurde ükskõik kelle palvel kõiki seadusi ja otsuseid kinnitava teise koja, mida rahvas ei vali ja mida sellepärast nimetatakse põhiseaduskohtuks». Nagu öeldakse, löö või maha, aru ei saa. Huvitav küll, mida rõdul istuvad saadikud teavitasid sellise mõttearenduse kohta oma pealinnadesse?
Eeldame, et jutt oli põhiseaduslikkuse järelevalve kohtust. Aga, härra Nestor, see on meil ju juba olemas, vt põhiseaduse paragrahv 149 lõige 2 teine lause, mis sätestab, et «riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus». Tõsi, kohtunikke ei ole sinna valinud rahvas otse, vaid kaude, parlamendi kaudu. Rahvasaadik Nestor on olnud tegev enamiku, kui mitte kõigi nende valimisel.
Praeguse riigikohtu ja eraldiseisvate konstitutsioonikohtute vahe on see, et kaasaegsete konstitutsioonikohtute kohtunike ametisolekul on tähtaeg, tavaliselt 9 või 12 aastat, meie konstitutsioonikohtunikud on aga valitud ametisse eluaegsena (s.o pensioniiga pluss viis aastat).
Ka ei vaata põhiseaduskohtud läbi kõikvõimalikke pöördumisi ükskõik kellelt kõigis küsimustes, nagu väidab Nestor. See tegevus on väga täpselt reguleeritud ja piiratud tingimustega, nagu iga teinegi kohtumenetlus. Seda, kuidas põhiseaduskohtust saaks parlamendi teineks koda, lahti ei seletatud. Igatahes on selline väide konsitutsioonilises juristikas enneolematu ja Eesti kontekstis sügavalt asjatundmatu.
Eluaegsuse printsiip
Et lugeja aru saaks: ilmselt on riigikogu esimees saanud inspiratsiooni ühest riigireformi ideekavas olevast ettepanekust eraldada riigikohtust põhiseaduslikkuse järelevalve funktsioon ja selle kaudu luua eraldiseisev põhiseaduskohus. Eesti 1,3 miljoni elaniku kohta 19 ülem- ehk riigikohtunikku on palju.
Konstitutsiooniline õigusemõistmine on eraldiseisvat ettevalmistust vajav õigusemõistmise liik. Eluaegsuse printsiibi kaudu on põhiseaduse tõlgendamine, sh evolutiivne tõlgendamine, mida põhiseadus aegade ja olude muutumisel vajab, kanoniseeritud ühe kitsa ja väga aeglaselt uueneva grupi kätte. Ning lõpuks, ka tavakohtute, sh riigikohtu enda otsus võib olla põhiseadusvastane.
Hea uudis kogu loos on aga see, et kuigi kehvas esituses, sai teema kajastuse, mida selle olulisus ammu eeldanuks.