Aarne Ruben: Lobjaka Schicklgruber

Hitler. Foto: /AP

Soov leida «eesti Hitlerit» annab tunnistust vaid koloniseeritute järeltulijate kompleksidest, kirjutab kirjanik Aarne Ruben.

8. septembril ilmus kolumnist Ahto Lobjaka artikkel «Mart Helme Mein Kampf», mis kutsus kohe lugema oma suure ja väikese algustähe reegleid eirava pealkirjaga.

Artiklis selgus palju olemuslikku meie kaasaegse elu kohta, pisike kirjatöö võttis kokku Euroopa viimase kolmveerandsajandi valu ja vaeva. Selgub, et oleme postkolonialismi mõtteviisi kammitsais, kui sõna «postkolonialism» võtta täht-tähelt. See ei tähenda, et siin peaks olema võõraid satraape, mõtteviisid kolonialiseerivad end ise, piisab vaid sellest, kui orjapidajad ära lähevad ja kohalik John Bull jääb üksinda oma tarastatud alale.

Nimelt võrdleb Lobjakas kaasaegset inimest, teatud kindla ajastu markereid ja DNA-d kandvat inimest (Mart Helmet) Hitleriga. Kohe tuleb meelde sakslaste hullus, rahva, kes surub oma valusat minevikku jõuga maha. Euroopas aset leidnud muutused nagu kreolisatsioon ja hübriidkultuurid on Hitleri kunagise õudse kaotuse väga kauged kajad, ringlained.

Natside suhtes rakendatakse nähtust, mis traumateoorias on tuntud kui traumaatiline unustamine. Aeg-ajalt tuleb Saksamaalt teateid, et mõni naljahammas on oma kassi või koera disaininud Hitleri sarnaseks, teinud neile selgelt äratuntavad vurrud ja tuka.

Kuidas reageerivad kohalikud üliagarad sellele väikesele lollusele? Kass ja koer võetakse kalli omaniku käest ära ja saadetakse varjupaika trellide taha. Alltekst: kui juba oled Hitler, siis istu koonduslaagris. Sakslased püüavad jõuga unustada ja sellest ka neuroos.

Eestis toimuvat on palju selgemini iseloomustanud Homi Bhabha oma postkolonialismi diskursuses. Koloniaalpoliitika harilik eesmärk, selgitab ta, on olnud ergutada koloniseeritavat matkima kolonisaatorit, kasutama tema vaateid, väärtusi, institutsioone jne, et luua koloniseeritavast enda koopia. Oluline on, et selle tulemuseks ei ole kunagi kolonisaatori täpne, vaid pigem ebaselge, määrdunud koopia, mis sisaldab korraga nii sarnasust kui ka karikatuuri.

Nii oli ka Ahto Lobjaka «kampfi» jutus. Vaatame järele. Kuna Mart Helme konstrueerib rahvuskodu mõistet, on artiklis kirjas, siis vastandub ta reale euroopaliku elulaadi tunnustele (kõik üles loetletud).

Selgub, et Helme eesmärk on võimu võtmine vasakpoolse populistliku retoorika toel, neonatside päästmine politsei käest, Lihula samba taaspüstitamine. Siit ka süüdistus Kremli-meelsuses, sest Kreml toetab niisuguseid parteisid. Lisarahastus välismaalt nagu võimu võtvatel bolsevikel! Järeldused on toodud kohe alguses: Helme on kodukootud nats, ta on oma «Mein Kampfi» juba sisuliselt kirjutanud.

Näeme, et siin on tehtud Helmega sama, mida sakslased tegid selle Hitler-kassiga: kõigepealt on talle kammitud pruun rippuv tukk – see mees sõdib ju liberaalse demokraatia ja islami vastu! No ja vuntsid ülemistel mokkadel, need me disainime ka kohe. Lidusse tõmmatud kõrvad («klannisuhted, korruptsioon, vägivald») tuleks tingimata lisada. Ainult me ei saa sellele kiisule lisada «Barbarossa» plaani, see viiks sõjakäigule teiste klannide vastu.

Ahto Lobjakas konstrueerib kohalikku Schiklgruberit nagu Euroopa maade kaasaegses mütoloogias tavaliselt pahalast konstrueeritakse. End veidi kaugemale ajalukku mõtlejad teavad hästi, et rahvuskodust ei unistanud sugugi mitte niivõrd Hitler kui Aleksander Kesküla oma memorandumis «Eesti küsimus ja Põhjala küsimus» (Lausanne, 1918), milles räägiti ka soome sugu rahvaste eluruumist mitte ainult territooriumi võitmise, vaid ka poliitilise liidusuhte mõttes mitte-indoeuroopa rahvastega (rahukõnelustel teistega).

Sakslaste Hitleri-õudusmaskid peaksid olema karnevalikultuuri kauge heiastus. Antropoloogid on kirjeldanud vanades kultuurides pööripäevade eel ja järel külades toimunud jooksusid, milles kellelegi antakse ülikurja mask (näiteks Hitler-Kass, Hitler-Helme). Kõik teavad, et tegelikult ei ole ta mingi Hitler, kuid trauma tingimustes tuleb see ajutiselt unustada. Füüreri (või Baaba-Jagaa, Veenuse, Hekate, lõvi, nõia jne) mask on tegelikult püha ja ametliku kultuuri profaneerimine, kirjutas Mihhail Bahtin mitmes oma raamatus. Ülikuri puudutab kedagi kepi või luuaga, teeb tsirkust, mida hiljem veel pikalt kirjeldatakse küla suulises pärimuses.

Oma artiklis annab Lobjakas meile «kodukootud füüreri», s.o eestlane (koloniseeritu) omastab viisi, kuidas tõeliselt suur ja peenem rahvas oma tonti kirjeldab.