Film «Need vanad armastuskirjad» on läinud ajalukku Eesti esimese mängufilmina, mille maailmaesilinastus toimus USAs.
Peeter Langovitsi tagasivaade: «Need vanad armastuskirjad»
8. september 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ESTO ’92 osana toimunud Eesti Filmifestivalil linastus 8. juulil 1992 New Yorgi Cineplex Odeon Teatris film keerulise saatusega legendaarsest heliloojast Raimond Valgrest. ESTO kodueesti päeva avanud hommikusel seansil sai publik kohtuda filmi lavastaja Mati Põldre, peaosatäitjate Rain Simmuli ja Liis Tappoga.
Stuudio Freyja Film oli keskendunud süvakultuuriliste mängufilmide tootmisele ja see sai teoks vaid tänu Enelin Meiusi firma Eesti Moedisain ja Eesti Telefilmi toetusele. Filmi stsenaristideks olid Lilian ja Mati Põldre koos Aleksandr Borodjanskiga. Lavastaja Mati Põldre on esilinastust New Yorgis meenutades öelnud: poleks iialgi uskunud, et see film võetakse Ameerikas nii hästi vastu. See polnud ju ameerikalik film.
Ilmselt võis põhjuseid leida sellest, et ekraanil oli ilus Eesti aeg, kaunid inimesed ja interjöörid ning kõlasid südamesse minevad lihtsa harmooniaga meloodiad. Sellele vastandus eesti mehi mõlemale poole rinnet paisanud karm sõjaaeg ja elu sõjajärgses Eestis, millega peategelane ei kohanenudki.
Raimond Valgrest valmis 1974. aastal Mati Põldrel dokfilm «Igavesti Teie...». Leningradis filmile materjali kogudes jõuti läbi õnneliku juhuse helilooja suure armastuse, Ninani. Ta oli säilitanud Valgrelt saadud armastuskirjad ja need 400 kirja kinnistasid idee teha mängufilm.
15 aasta jooksul tehti kümneid stsenaariume ja jõuti läbi raskuste Liliani ja Mati ühise unistuse teostuseni. Põldre, hingelt dokumentalist, tahtis filmi teha võimalikult elulähedasena ja süüvida sel moel Valgre traagilisse saatusse.
Võtted algasid äreval ajal, juunis 1991. Lisaks probleemile filmilindiga tuli traagiline tagasilöök töö lõpp-järgus, mil surm viis Mati kõrvalt Liliani.
Hea ajastutajuga filmi tugevuseks said hoolikalt rollidesse valitud osatäitjad. Peaosades Vanemuise näitleja Rain Simmul (Raimond Valgre), Miss Estonia ’90 Liis Tappo (Alice) ja Moskva näitleja Marina Levtova (Nina).
3. septembril kohtus filmitiim Kinomajas pressiga ja Eestis esilinastus film 4. septembril 1992 kinos Sõprus. Kohal olid filmitegijad, peaosatäitjad ja filmis kaasateinud näitlejad Ülle Kaljuste, Eve Kivi, Tõnu Kilgas, Eduard Toman, Kärt Tomingas jpt ning hulk kultuuritegelasi.
Esilinastusele järgnenud vastuvõtult jäi minule enim meelde hetk, mil kaks suurepärast Valgre kehastajat – Rain Simmul ja Sulev Luik (Valgre linnateatri lavastuses «Valge tee kutse») – sõbralikult koos filmi üle mõtisklesid.
Siiras ja hinge minev lugu kurva saatusega suurepärasest heliloojast tõi rahva jälle kinno ja elustas legendi Raimond Valgrest.