Sirbis sel reedel: elevant pimedas toas, hirmutav ja väärikas vanadus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirp, 8.09
Sirp, 8.09 Foto: Repro

Sirbis 8. septembril:

LIIA HÄNNI: Riigireformi kompamas

Kui proovida luua tervikpilti nähtusest, mida on juba mitme valitsuse tööplaanis nimetatud riigireformiks, siis tuleb vägisi meelde tuntud lugu pimedas toas elevandi kompamisest. Teame, et loom peaks toas olema – aga milline ta välja näeb? Kas uus helevalge mitme ministeeriumi peamaja Tallinnas Pärnu maanteel on osa riigireformist või kerkis see sinna muudel kaalutlustel? Kas riigireform aitab maha lõhkuda «silotornid», kus ametkonnad on end aastate jooksul kindlustanud, nii et see häirib täitevvõimu tõhusat toimimist? Kas justiitsministri algatatud põhiseaduse analüüs viib välja põhiseaduse muutmiseni? Mis ajaks ja milliste sammudega riik reformitud saab? On ju vana tõde, et määramata aja kestev reform pole enam reform, vaid ebaselge tulevik. Ebaselgus aga teeb närviliseks nii kodanikud kui ka ametnikud.

Ehk ei olegi pilt nii lootusetult segane, kui toimuvat lähemalt vaadata.

TIINA SAAR-VEELMAA: Nooreks vananemise saladus

Neljakümneviieselt, olles statistiliselt oma elutee poole peal, on vananemisest kirjutamine mulle paraja raskusega ülesanne. Ma ei tea, mida tähendab olla pensionil, olla vanaema või elada eakatekodus. Aga teema ise on mulle pakkunud sügavat huvi juba viimased 13 aastat ennekõike elujõu hoidmise ja eneseteostuse pärast. Võtan appi oma senise kogemuse, kliendilood ja kirjanduse, mis on mind inspireerinud, ning plaanin jälile jõuda õnneliku vananemise saladusele. Siin see on.

TIIA KÕNNUSSAAR: Vanadusele otsavaatamine hirmutab

Vaev on vanaks saada, hea on vana olla, ütleb rahvasuu. Kas ikka on? Naiste ja meeste vananemise ning ühiskonnas levinud suhtumiste ja hoiakute üle arutlevad kirjandusteadlane

TIINA ANN KIRSS ja folklorist MARE KÕIVA.

LIISI UDER: Uue eakuse rahvakogu

On 2017. aasta arvamusfestivali teise päeva õhtu, sajab ja lööb välku. Arutlevad parlamendierakondade juhid ning esimeseks aruteluteemaks on vanadus. Selle arutelu algus on paljulubav. Kõik osalejad ütlevad, et riigi pensionile nemad ei looda. Kõige tähtsamad poliitikud on sellega nüüd lagedale tulnud. Kas sellest saab lõpuks murdepunkt, kust alates hakkame ise oma eakapõlve kujundama?

LEONORE RIITSALU: Vanemaks eaks rahaasju planeerimine on ebamugav

Vananemisega on nagu surma ja maksudegagi – sellest ei pääse, paremal juhul õnnestub vaid veidi edasi lükata. Uutmoodi vananemisest on viimasel ajal palju räägitud, seda nii Eesti Koostöö Kogu eestveetavas rahvakogus kui ka arvamusfestivalil. Samuti käsitlevad seda visioonidokumendid «Pension 2050» ja «Töö ja oskused 2025». Ometi ei ole see teema, millest tahaksime pingsalt mõelda ja selleks pikaajalist tegevuskava koostada. Lihtsalt ei ole ahvatlev mõtiskleda, mitu aastat veel täie tervise juures elada on jäänud või kui palju raha ma 30 aasta pärast iga kuu vajan. Nii kipume oma vanaduspõlve rahaliselt kindlustamata jätma.

REET VARBLANE: Elagu vanadus!

Sattusin mõni aeg tagasi ühel näituseavamisel kokku vana tuttavaga, kes jutu sees kerge ohkega mainis, et kes teda, vana meest enam  tööle võtab, nõu küsitakse vahetevahel küll, aga (uus) hierarhia on paigas. Tegemist ei ole elust räsitud väsinud vana inimesega, vaid enesekindla eduka 60. eluaastates tegusa mehega. Tiia Tulviste ei ehita uues gerontoloogia õpikus eakuse mõiste mitte kronoloogilisele (vanus aastates), vaid funktsionaalsele (välimus, mobiilsus, tervis, füüsiline jõud ja vaimsed võimed) ja ka subjektiivsele vanusele (kui vanana inimene ise ennast tunneb) . Paraku, nagu tõdeb ka Tulviste, on funktsionaalset vanust küllalt raske määrata ja subjektiivne vanus on psühhogerontoloogias üsnagi uus uurimisvaldkond.

Närviraku kasvufaktoriga Parkinsoni tõve vastu.

Margus Maidla intervjueerib  Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi professor Mart Saarmat. MART SAARMA: «Ainult väga kvaliteetsed alusuuringud loovad radikaalseid innovatsioone, selliseid innovatsioone, mis loovad uusi turge.»

Kui Rita Levi-Montalcini ja Stanley Cohen 1956. aastal avaldasid artikli närvirakkude kasvufaktori avastamisest , avas see täiesti uued valdkonnad biomeditsiinilisteks ja meditsiinilisteks uuringuteks. Eesti Teaduste Akadeemia liige, Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi professor Mart Saarma jõudis peaaju dopamiini närvikasvufaktori (CDNF) uuringuteni umbes 15 aastat tagasi. Alates laboratoorsetest alusuuringutest ning CDNFi avastamisest on ta tänaseks jõudnud kliiniliste katsetusteni, toomaks turule uusi diagnostikameetodeid ja ravimipreparaate. See Saarma avastatud ja patenteeritud närvikasvufaktor võib osutuda läbimurdeliseks Parkinsoni tõve ravimisel.

Millises keskkonnas saab väärikalt vananeda? Margit Mutso intervjuu Heili

Volberg-Raigiga. HEILI VOLBERG-RAIG: «Praegu on paras aeg seenioride maju propageerida: kui neist rääkida, peab olema ka midagi ette näidata.»

Kaks Venust. Triinu Soikmetsa intervjuu Sirje Rungega. SIRJE RUNGE: «Minu elu mõte on muutumises. Puhastan ideid ja avardan ruumi, kus elan, võitlen oma hingelise ja vaimse vabaduse eest.»

Sirje Runge isikunäitus «Vana Venus» on Hausis kuni 23. IX, sellega kaasneb 1960ndate naiskunstnike näitus «Noor Venus».

MAI LEVIN. Vana haljas vabadus

Tänapäeval ei panda enam imeks, kui 70. eluaastates inimesed rabavad tööd teha, ent 80. eluaastatesse jõudnud töörügajaid vaadatakse vaimustusega kui lootustandvat eeskuju.

Kölni Wallraf-Richartzi muuseumi, mõnevõrra õõvastava naerugrimassiga «Autoportrees» (umbes 1663) on Rembrandt kujutanud end õige vanana, kuigi ta oli siis alles 57aastane. Uuemal ajal, mil püütakse lahti muukida kunstiklassika sümboolseid tähendusi, ollakse arvamusel, et ta kujutas end sel portreel Zeuxisena – vana-kreeka maalijana, kes naeris end surnuks, portreteerides üht koledat vanaeite. See võib nii olla, sest Rembrandt oli intelligentne inimene ja kahtlemata nautis antiikseid allegoorilisi lugusid. Aga seda autoportreed vaadates on tunne, et kõigepealt naeris ta näkku oma vanadusele ja kõigile saatuselöökidele – lähedaste surmale, varanduse ja kunstikogu haamri alla minekule ja kes teab, millele veel.

KURMO KONSA: Eluea pikendamise lühike kultuurilugu

Surm on kahtlemata üks kõige olulisemaid inimelu küsimusi. Sündimine siia maailma tähendab ka teadmist sellest, et me siit surma läbi lahkume. Maad asustavate elusolendite hulgast on inimene ilmselt ainus, kes tajub väga selgelt oma surelikkust.

Alati on leitud, et maine elu on liiga lühike ja vaevarikas ning lõpeb haigustest vaevatud vanadusega. Võimalus on sellega leppida, aga inimesele loomuomaselt tahaksime ikkagi kuidagi pääseda. Nii ongi otsingud eluea pikendamiseks saatnud inimest kogu tema ajaloo kestel. Vaadates selliste ideede arengut on näha, et põhimõttelisemal tasemel on võimatu midagi uut öelda.

JÜRI KOLK: Argitraagika XII. Vabastav vananemine

Üks häda paljude seas, mis kipub tabama inimesi alates 40. eluaastast, on nooruslikkus. Teine selline, hullemgi, on lapselikkus. Öeldakse küll, et laps näeb maailma avatud pilguga, aga see, nagu te kõik teate, on täielik jama. Võta üks kuramuse laps ja püüa teda veenda, et maailm ei pea käima täpselt nii, nagu tema ette kujutab. Pange nüüd, palun, tähele, et ma ei püüa õpetada, kuidas lapsi kasvatada, aga olete ju kindlasti märganud, et väga paljudel lastel on väga paljude asjatoimetuste suhtes väga kindlad veendumused, käitumisjuhised. Isa aitab kingad jalga, ema seob paelad. Pasta olgu puhas, sinna midagi sisse segada ei tohi. Päriselt, te teate ju küll mõnda last ja suudate, kui tahate, meenutada kümneid näiteid, mis illustreerivad lapse fikseeritust.

JAAN UNDUSK: Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest

Renessanss ja dekadents olid oma emotsionaalselt sisult kaks vastandlikku kultuuriajaloolist mõistet: esimene tähistas klassikalise vaimu uut rõõmsat esilepuhkemist uusaja Euroopa kultuuris alates XIV sajandist (renaissance, pr ’taassünd’), teine aga selle vaimu sama nukrameelset allakäiku (keskladina decadentia). 1734. aastal avaldas prantsuse filosoof Charles de Montesquieu oma teose «Mõtisklusi roomlaste suuruse ja nende allakäigu põhjustest» («Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence»), mille mõjul hakati dekadentsi edaspidi seostama antiikse Rooma langusega.

PEKKA GRONOW: Melodija viimased päevad Baltimail

Aastatel 1985–1991 avaldas Melodija hämmastava hulga eksperimentaalset muusikat, muu hulgas Balti riikide iseseisvusliikumist toetavaid laule.

Nõukogude Liit oli üks maailma suuremaid plaaditurge. 1970ndatel ja 1980ndatel toodeti aastas peaaegu 200 miljonit heliplaati, mis asetab NSVLi plaadimüügi Ühendkuningriigi ja Saksamaaga samale pulgale. Aastas anti välja umbes 1200–1500 uut nimetust.

Arvustamisel

Kai Kaljo näitus «Vanadus@vabadus»

Rein Raua luulekogu «Unelindude rasked saapad»

SAALi biennaal

Zuga ühendatud tantsijate «Tempo»

Mängufilm «Tulbipalavik»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles