Lehmad

FOTO: SCANPIX

Riigikogu liikme (SDE) ja osaühingu Estonia nõukogu liige Jaanus Marrandi vastab IRLi esimehe Helir-Valdor Seedri artiklile «Konn ja härg» (PM 1.09).

Sotsiaaldemokraadid ei soovi Eestisse tuua töökätena kümneid tuhandeid odavaid töökäsi. IRLi esimees Helir-Valdor Seeder, kes Postimehe tarkusepäeva arvamusloos vastupidist väidab, eksitab inimesi.

Tegelikult hea koalitsioonipartner Seeder solvab paljusid ettevõtjaid, kui heidab ette, et odavam on sisse tuua [odavat] võõrtööjõudu [Ukrainast] kui investeerida tehnoloogiasse.

Kunagise ministrina võiks ta teada, et põllumajanduses on toimunud väga põhimõttelised tehnoloogilised muutused, mis on vähendanud valdkonnas tegutsejate arvu viimase 25 aastaga ligi kümme korda ja praegu on neid jäänud sinna vaid umbes 20 000. Kusjuures tootmismahud on oluliselt suurenenud.

Meie ettevõtete maadel – Estonia OÜ on nelja ettevõtte kontsern – võeti enne Eesti iseseisvuse taastamist vilja umbes 40 kombainiga, nüüd teeme seda nelja kombainiga ja saagid on oluliselt suuremad.

Põllumajandus on Eestis läinud järjest tehnoloogilisemaks ning meie põllumehed suudavad võtta mujalt maailmast kasutusele ükskõik millise uue tehnoloogilise lahenduse. Seda kinnitavad ka tulemused: teraviljasaagid küündivad 7–8 tonnini hektari kohta. Kui nõukogude ajal unistati nn toitlusprogrammi täitmisest, et Eestis võiks toota tonn vilja inimese kohta, siis 2015. aastal läks siit ainult ekspordiks miljon tonni teravilja.

Piimatoodangus lehma kohta on Eesti Euroopas lausa teisel kohal ja mullu küündis keskmine toodang 9200 kiloni lehma kohta. Kes mäletab, see teab, et Moskva asehaldur Karl Vaino unistas omal ajal 4000-kilosest aastatoodangust.

Peab tunnistama, et üllataval kombel on hea parlamendikolleegi Seedri arvamused jäänudki kinni Karl Vaino aegadesse ning praeguse tootmisega tal seos ja teadmine puudub. Vastasel korral oleks kolleeg ometi kursis, mis majanduses toimub.

Julgen nii karmilt öelda seepärast, et olen viimastel aastatel külastanud kümneid ja kümneid farme Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis, Hollandis ning tean, et meie ettevõtjad on tõepoolest uuendusmeelsemad ja meie farmilahendused on nüüdisaegsemad.

Just augusti lõpus olid meie firmas Iisraeli tehnoloogid, kellega uurisime uues noorloomafarmis ja juba teises lüpsifarmis nüüdisaegse jälgimissüsteemi juurutamist, septembri alguspoolel tulevad siia inimesed Saksamaalt. Meie uude, tuhandepealisesse noorloomafarmi tuleb ainult 1,5 alalist töökohta. Just tänu tehnoloogiale suurendame oma loomade arvu kahe aastaga 1600 võrra ja töötajate arvu ei ole vaja oluliselt tõsta.

Niisiis, Helir-Valdor, ära solva Eesti põllumeest etteheitega, nagu ei tahaks me investeerida tehnoloogiasse. Eesti põllumees oskab tööd teha ja tulemused kinnitavad seda.

Teine solvang on jutt, et ettevõtjad tahavad teha Eesti piirid lahti odavale tööjõule. Kust otsast? See astub ühte jalga EKRE hiljutise avaldusega, kus mõeldi välja tööandjate soov viia Eestis läbi tööjõu dumpingut ehk tuua Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest sisse oluliselt odavamat tööjõudu Eesti või teiste Euroopa riikide inimeste asemele.

EKRE arvamus on nende rikutust silmas pidades ja meenutades stiili «kui on must, näita ust» isegi arusaadav. Ilmselgelt ongi nende arvates mõistlik maksta mujalt inimestele väiksemat palka. Samas on kummaline lugeda light-EKRE stiilis arvamust muidu igati mõistliku konservatiivse erakonna esimehe Helir-Valdor Seedri sulest. Ega IRL jaga ometi EKREga samu väärtushinnanguid?

Viimasel ajal on mitmel pool – alates arvamusfestivalist kuni hiljutise Maalaheni – olnud palju juttu sellest, kuidas põllumehed otsivad tikutulega töötajaid farmidesse ja põldudele. Kohalikud töökuulutused jäävad sageli vastuseta. Ka Estonias töötab tänavu esimest korda neli ukrainlast tähtaajalise hooajatöö lepinguga ja kohe lisandub veel üks. Kuigi meie palgatase on umbes Eesti keskmine palk. Ei ole ka võimalik ette kujutada, et 2017. aastal maksaks Eesti Vabariigis keegi ühe ja sama töö tegijatele erinevat tasu nende päritolu tõttu.

Ärge hullutage eesootavate valimiste tuules inimesi juttudega odavatest Ukraina töökätest, keda omakasupüüdlikud ettevõtjad tahavad Eestisse smugeldada. Eestis lihtsalt hakkavad otsa saama need töökäed, kes hoiaksid ja kasvataksid meie majandust ja tooksid inimestele palgakasvu.

Selleks et majandus kasvaks, on vaja investeerida tehnoloogiasse ja inimestesse, aga kui inimesi ei ole, siis ei ole lõpuks võimalusi ka investeeringuteks ega täiendavaks palgakasvuks. Tulemusena lahkub Eestist veel rohkem inimesi ja meie majandus jääb kängu. Aeg oleks probleemidega tegelda ennetavalt ja lõpetada rumalavõitu jaanalinnu kombel pea liiva alla pistmine.

Üks lahendus oleks kolmandate riikide kodanikele aastane tööviisa konkreetse tööandja juurde, mida võiks aasta kaupa pikendada. Inimene töötab konkreetses kohas ja kui ta sealt välja langeb, siis lahkub riigist. Meil ei peaks veel olema meelest läinud samalaadne süsteem Soomes töötavatele eestlastele enne Euroopa Liiduga liitumist.

Praegu saame kasutada vaid hooajalisi tööviisasid, mis tagab võimaluse kasutada tööjõudu ainult kaheksa kuud. Just see on põhjus, miks paljudes kohtades hakatakse kohe aasta alguses tegelema tööviisa asemel alalise elamisloa taotlemisega, et töötaja mahuks kiirelt täituva rändekvoodi alla. Aastaste tööviisade süsteem oleks hoopis paindlikum ja võimaldaks ülevaatlikumalt tegeleda välistööjõuga kolmandatest riikidest.