Helir-Valdor Seeder

FOTO: Marko Saarm

Soovunelm mõelda Eesti tegelikkusest suuremaks ja eesmärk säilitada iga hinna eest praegune töötajate arv võib lõppeda väga kurvalt nagu konnale Krõlovi valmis, kirjutab IRLi esimees Helir-Valdor Seeder.

Konn nägi Härga aasa peal

ja mõtles kadeduses seal:

«Kas mina vist ei saa

niisama suureks ka

kui Härg!»

Ivan Krõlovi valm, mis algab konna sooviga saada sama suureks kui härg, aga lõpeb konnale kurvalt, meenub mulle siis, kui mõned poliitikud ja ettevõtjad räägivad tõemeeli, kuidas massilise võõrtööjõu sissetoomine ja seda reguleeriva piirarvu tühistamine päästaksid Eesti majanduse ning tagaksid meile heaolu. Soovunelm mõelda Eesti tegelikkusest suuremaks ja eesmärk säilitada iga hinna eest praegune töötajate arv võib lõppeda väga kurvalt nagu konnale Krõlovi valmis.

Tegelikkuses koondame koolivõrku, sest lapsi on vähe, ja liidame valdu, kuna inimesi on vähe. Me püüame kohaneda, kuna igal aastal siseneb tööjõuturule vähem inimesi, kui lahkub. Selle aasta alguses oli Eestis 6066 tööealist inimest vähem kui 2016. aasta alguses. Kui Eesti tahab oma majanduse mahtu säilitada, tuleb meil sama töö ära teha igal aastal umbes 6000 inimese võrra väiksema töötajate arvuga. Selline süvenev koondumine nõuab erilist pingutust era- ja avaliku sektori tasakaalu säilitamisel.

Praegu töötab Eesti erasektoris 422 000, avalikus sektoris 161 000 inimest. Pensionäre on meil 417 000. Maksumaksjate osakaal Eestis väheneb. Eesti elu tuleb ümber korraldada, nii et ka väiksema töötajate arvuga riik toimiks hästi ja mõistlikult ning koos erasektoriga peab kokku tõmbuma ka avalik sektor. Samal ajal on meil majanduspagulased ja osa tööjõust lahkub riikidesse, kus palgad ja elatustase on kõrgemad. Vastuolu, mille lahendamine on keeruline.

Praegune tööjõupuudus on tekkinud aastakümnete jooksul ning tuleneb demograafilistest protsessidest: rahvastiku vähenemisest ja vananemisest. Sisserände märkimisväärne suurendamine võib küll tunduda lihtsaim viis töökäte puuduse leevendamiseks, kuid samal ajal toob see kaasa ohte. Kui küsiksime spekulatiivselt tulevastelt pensionäridelt, kas kümme protsenti suurem pension sunniks neid toetama igal aastal 6000 inimese sisserännet kolmandatest riikidest ning seda vähemalt 20 aastat järjest, siis tervemõistuslik vastus oleks kindel «ei».

Eestis ja Lätis on juba suurim immigrantide osakaal Euroopas

Eestil on ajalooline kogemus võõrtööjõuga, keda nõukogude ajal käis siit läbi miljonites. Eelmise sajandi 70.–80. aastatel oli Eestis ja Lätis Euroopa suurim immigratsioon, mille tagajärgedega vaevleme tänaseni. Eestis ja Lätis on praegu konkurentsitult suurim immigrantide osakaal Euroopa Liidus. Kreeka, Itaalia ja Hispaania immigrantide osakaal pole võrreldavgi Eestiga ja Lätiga.

Kolmkümmend aastat pärast massilise tööjõu sisserände lõppu on meie ühiskonna suurimad probleemid endiselt seotud sisserändajate ja nende järeltulijatega: vaevaline sulandumine ühiskonda, kaks paralleelset haridussüsteemi, ühiskonna lõhestatus, sotsiaal-majanduslikud erisused ja ebavõrdsus jpm. Probleemid pole lahenenud ka vahetunud põlvkondadega.

Odava tööjõu eelisele toetuva majanduse arendamine ning odava tööjõu sissetoomine ei loo alust jätkusuutlikule majandusele. Palgatõusu lootev inimene, kelle vahetab välja odav Ukraina töötaja, ei tõsta Eesti elatustaset ja heaolu pikemas vaates. Kuni on odavam sisse tuua võõrtööjõudu kui investeerida tehnoloogiasse, jätkub ärimaailma surve riigile seda teha, kuid negatiivsed tagajärjed jäävad maksumaksja kanda.

Majandus areneb tsükliliselt. Võõrtööjõu sissetoomine majanduskasvu ajal elavdab majandust ning leevendab tööjõupuudust, kuid kriiside ja majanduslanguse ajal toidab hoopiski tööpuudust. Mitme riigi praktika kinnitab, et selline poliitika on pikemas perspektiivis tekitanud arvuka töötute armee ning majandusedu asemel on kasvanud surve sotsiaalkulutuste suurendamiseks. Lisandunud on ka kultuurilised pinged ja väärtushinnangute ning kommete konfliktid.

Paljude riikide (sh Eesti) kogemus kinnitab, et suures koguses tööjõudu sisse tuues liigub osa majandusharusid võõrtööjõu kätte – tekivad põliselanike ja võõrtööliste tööd. See süvendab lõimumisprobleeme veelgi. Tekivad ka paralleelühiskonnad ja getod, kus inimesed on eraldunud ning elavad seal oma päritoluriikide, mitte asukohariigi tavade järgi, mille tagajärjel pinged ühiskonnas kasvavad ja turvalisus väheneb.

Ränne on paratamatu, kuid peab olema kontrollitav

Ränne on avatud maailma lahutamatu osa. Küsimus on, kas suudame seda suunata nii, et ränne ei kahjusta või koguni ei hävita ühiskonda. Rändega kaasnev ühiskondlik kasu peab ületama võimalikud kahjud ning riskid peavad olema minimeeritud. Sisserände tempo ei tohi ületada inimeste ühiskonda sulandamise võimekust. Me ei soovi, et meie lapsed elaksid Eestis, kus eestluse ja eesti keele säilimine oleksid ohus.

Mõistlik oleks kehtestada kolmandatest riikidest saabuvale tööjõule punktisüsteem, mida mõnes riigis rakendatakse. See võimaldab suunata immigratsiooni arvestades töökogemust ja kvalifikatsiooni, haridust, keeleoskust ning eelistada prioriteetseid valdkondi. Punktisüsteem võimaldab tuua Eestisse kõige hädavajalikumaid töökäsi, kuid samal ajal vähendab massilise töörändega kaasnevaid riske.

Juba praegu kehtivad avarad võimalused välismaise tööjõu kaasamiseks. Tööjõu sissetoomise piirang 600 000 töötaja suurusele Eesti tööjõuturule ei laiene näiteks miljardi elanikuga riikide piirkonnale – Euroopa Liit, Jaapan ja USA! Lisaks ei laiene kvoodipiirang kolmandatest riikidest toodavatele infotehnoloogia spetsialistidele, hooajalisele tööjõule ning investoritele. Kui kaotame kvoodid täielikult, ei kontrolli ega suuna riik Eesti immigratsiooniprotsessi enam üldse. IRL toetab kvoodisüsteemi jätkumist koos punktisüsteemi rakendamisega.

Mida teha, et elu läheks mõistlikult edasi?

Tööjõupuudusest tekkivate probleemide lahendamiseks peame rakendama kõiki võimalusi, alates lihtsamatest ja kiirematest nagu keelekümblus ning lõimumismeetmete parandamine – «eesti keele majade» projekti elluviimine ning koolides ja lasteaedades keeleõppe tõhustamine. Paindlikud töösuhted – vanemahüvitise kasutamise otsustamine pereringis, mitte seadusega rangelt ettekirjutamine. Noorte, ka alaealiste töötamisvõimaluste lihtsustamine ning bürokraatlike piirangute vähendamine ja kaasmaalaste tagasipöördumise soodustamine. Seda kõike tuleb teha kohe ja kiiresti.

Pikaajalised lahendused on demograafilise olukorra parandamise meetmed, mida tööjõuprobleemi lahendamise kontekstis Eestis kahjuks üldse ei käsitleta. Näiteks kolmandate laste toetused ja perepoliitika meetmed laiemalt. Samuti kahe paralleelse haridussüsteemi ühendamine. Oluline on Soomest neli korda madalama tööviljakuse tõstmine ja tööjõumahuka majanduse vähendamine – uute tehnoloogiate rakendamine, automatiseerimine, robotid, idufirmad, e-riik jne.

Maksusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks peame reformima pensionisüsteemi. Lõpetada tuleb pensionisüsteemi teise samba kohustuslikud maksed. Enesepettus, et raha asendab inimesi ja lahendab Eesti pensioniprobleemid kolmekümne aasta pärast, on üks suurimaid kollektiivse rumaluse ja naiivsuse näiteid. See 400 miljonit eurot aastas, mis kogutakse seaduse alusel kohustuslikult kokku ja paigutatakse fondidesse ringlema, oleks tunduvalt mõistlikum paigutada praeguste töötajate tervisesse, haridusse või majandust edendavatesse olulistesse taristuinvesteeringutesse või jätta inimestele endile vabadus oma tulevikupensioni kindlustamisel.

Kui sotsiaaldemokraadid ja liberaalsed reformierakondlased koos ühe osa ettevõtjatega soovivad Eestisse tuua töökätena kümneid tuhandeid odavaid töökäsi, on see mõistetav, sest ettevõtjate eesmärk on kasum ning sotsiaaldemokraatia ja Eesti liberaalide olemus on rahvusluse eitamine ja ülim skepsis rahvusriikide Euroopa suhtes. Nende ideaal on globaalse ja multikultuurse massrahva kujundamine. Eesti riik ei peaks selles eksperimendis osalema ja selle poliitika ohvriks langema.

Rahva kui terviku huvid peavad alati olema eespool kitsastest grupihuvidest. Lühinägelik on püüd teha üleüldises globaliseerumisprotsessis Eestit väljastpoolt vägisi suuremaks, kui meie tegelikud eeldused võimaldavad. Kõiki olusid arvestades on mõnikord väike parem kui suur ja kestlik ka(o)hanemispoliitika mingil ajaperioodil parem lahendus kui kunstlik suurendamine. Eesti puhul on see just nii.

Et Konnal oli kade (suureline[i]) meel,  

siis ähkis, puhkis kaua veel,

ning viimaks suure valu sees

läks lõhki, kärvas kange mees.

 

[i] artikli autori täiendus