Michael J. Armstrong: Iisraeli kogemused aitaksid Ameerikat ja tema liitlasi
/nginx/o/2017/08/26/7030959t1hac23.jpg)
26. august 2017, 18:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/26/7032055t1h7f34.jpg)
Ameerika Ühendriikidel ja nende Ida-Aasia liitlastel on end tuumarelvadega varustavast Põhja-Koreast lähtuva ohu vastu palju õppida Iisraelilt, kes on pidanud aastakümneid elama naabrite raketirünnakute all, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Brocki Ülikooli haldusuuringute dotsent Michael J. Armstrong.
Põhja-Korea tuumarelvad ja ballistilised raketid on taas ajakirjanduse fookusse jõudnud. Samuti arutatakse tõsiselt selle üle, kuidas peaksid ohule reageerima Ameeria Ühendriigid ja teised maad.
Selleks võiks olla kasulik uurida Iisraeli kogemusi tegelike raketirünnakute tõrjumisel. Minu uuringud on osaliselt puudutanud nende püüdesüsteemide omadusi.
Naabrite tõttu on Iisrael kerkinud raketitõrje meetmete vallas juhtivale positsioonile. Nad on pidanud taluma üle kümne aasta raketirünnakuid, mida võtavad ette Hamasi võitlejad Gazas ja Hezbollahi võitlejad Liibanonis. Iisrael ei ole unustanud ka 1991. aasta Scud-rakettide rünnakuid. Samuti tuntakse muret tulevaste rünnakute pärast Süüriast ja Iraanist.
Seetõttu on Iisrael välja töötanud rea vastumeetmeid, mis kindlustavad riigile mitmekihilise kaitse.
Blokaad
Üks viis ennast rakettide vastu kaitsta on takistada vaenulikel riikidel neid hankida. Selles võib abi olla kaubandussanktsioonidest ja sõjalisest blokaadist.
Just sel põhjusel on Iisrael piiranud Gaza kaubavahetust. Ent Hamas on üsna edukalt smugeldanud rakette sisse muu kauba varjus. Samuti on blokaadist mööda hiilitud Qassam-rakette kohapeal valmistades.
Samamoodi on rahvusvahelised sanktsioonid Põhja-Korea vastu olnud ainult osaliselt edukad, suurel määral Põhja-Korea ja Hiina suhete tõttu. Samuti on Põhja-Korea teinud prioriteediks kodumaise relvatootmise.
Heidutus
Me võime võtta vastaselt iha rakette kasutada, kui ähvardame oma relvadega kätte maksta. Ent siin sõltub edu vastase juhi eesmärkidest. Mõned võivad kõigest hoolimata riskida või isegi oodata kättemaksu.
Näiteks Iisrael on Hezbollahit heidutanud juba üksteist aastat rakette mitte tulistama. Ent Hamasi ei ole suudetud heidutada, sest see organisatsioon saab aeg-ajalt Iisraeli provotseerimisest poliitilist kasu.
Põhja-Korea suhtes on heidutus samamoodi vaikevalik, nagu see oli külma sõja ajal. Võib-olla just seda pidas silmas Ameerika president Donald Trump oma «tule ja tõrva» fraasiga. Kui Põhja-Korea peaks söandama kasutada tuumarelva, kutsub see esile Ühendriikide võimsa vastulöögi, mis usutavasti teeb lõpu sealse režiimi võimule.
/nginx/o/2017/08/26/7031765t1h8b2f.jpg)
Ennetav rünnak
Raketiohu otsene sõjaline lahendus peitub nende hävitamises juba enne väljatulistamist. See eeldab, et nende asukoht on kindlaks tehtud ja neid saab tõhusalt rünnata. Küll valitseb selle juures tsiviilelanikele kahju tekitamise oht ja teiste riikide võimalikud diplomaatilised aktsioonid.
Sel põhjusel on Iisrael korraldanud salajasi õhulööke mõningate Hezbollahi raketipartiide pihta. Samuti on ulatuslikult rakette hävitatud Hamasi-vastastes operatsioonides. Omaette probleemi tekitab rakettide tohutu hulk. Iisrael on hävitanud tuhandeid rakette, aga neid on endiselt tuhandeid. Teine probleem peitub rakettide paigutamises tsiviilelanikega asustatud punktidesse, näiteks koolidesse. Sellisel juhul on peaaegu võimatu vältida kaaskahjustusi.
Trumpi sõjaliste valikute hulka kuulub eeldatavasti ka ennetav rünnak. Põhja-Koreal on tuumapäid «ainult» 60. Kuid Ameerika ei sooviks kindlasti, et ükski neist rünnakus alles jääks. Äärmiselt suletud riigis võib olla raske kõigi täpset asupaika tuvastada. Nad võivad olla ka hästi varjatud ja kaitstud, nii et nende hävitamine võib nõuda päris suuri ohvreid tsiviilelanike seas.
Kinnipüüdmine
Kui rakett on juba välja tulistatud, on kaitsjatel võimalik seda alla tulistada. See on küll väga raske, aga vähemalt videos on seda väga kena vaadata.
Iisrael on välja töötanud mitu püüdesüsteemi. Raudkuppel püüab lühimaa-, Taaveti Ling keskmaa- ja Nool pikamaarakette.
Nool olevat esimese raketi kinni püüdnud sel aastal. Raudkuppel on 2011. aastast püüdnud sadu rakette, ehkki selle tõhususe üle on rohkelt vaieldud.
Ühendriigid on samuti välja töötanud mitu püüdesüsteemi: maapealne lennufaasi kaitsesüsteem (Ground-based Midcourse Defense, GMD), lõppfaasi suure kõrguse maa-alakaitse süsteem (Terminal High Altitude Area Defense, THAAD), ballistiliste rakettide kaitse süsteem Aegis ja Patriot. Patriotil on selja taga piiratud lahingukogemused, teistel need puuduvad. Nende tõhusus Põhja-Korea rakettide suhtes on seepärast tegelikult teadmata.
Isegi head püüdesüsteemid ei ole perfektsed. Raudkuppel ei suuda toime tulla iga läheneva raketiga ja mõnikord ei suudeta tabada ka juba sihikule võetud raketti. Õnneks on neil rakettidel olnud suhteliselt väikesed lõhkepead. Ameerika seisab tõenäoliselt silmitsi mõne üksiku Põhja-Korea tuumalõhkepeaga. Aga isegi ainult ühe mittetabamine oleks laastavate tagajärgedega.
Kuidas ründajad väldivad tuvastamist
Ründajad saavad aga mitmel moel kinnipüüdmist vältida. Lihtsaim viis on püüdesüsteem üle koormata palju rakette korraga välja tulistades. Hamas ei ole seda Raudkupli vastu suutnud, aga Hezbollahi käsutuses on piisavalt stardiseadeldisi, et seda proovida.
Põhja-Koreal võib olla tuumarakette liiga vähe, et Ühendriikide süsteeme üle koormata. Kuid sama võib saavutada suure arvu tavaliste rakettidega.
Ründaja võib samuti üritada püüdesüsteeme hanitada ja panna need jälitama tegelikult ohutuid rakette või eirama ohtlikke. Esimesel juhul lähevad püüdurid tühja, teisel juhul lastakse raketid võrgust läbi. Siin on võimalusteks sidesüsteemide ummistamine, petteraketid või manööverdamisvõimelised lõhkepead. Iisraeli pihta tulistatavate rakettide puhul pole see ehk seni olnud asjakohane, aga Põhja-Korea on võib-olla välja töötanud petterakette või -lõhkepäid, millega Ameerika süsteeme segadusse ajada.
Ründaja võib samuti püüda suunata rakette hoopis püüdesüsteemi pihta, et see hävitada. See tähendaks aga ühtlasi väärtuslike relvade kulutamist. Hamasi raketid on liiga ebatäpsed, et seda oleks mõtet isegi üritada. Hezbollah võiks seda ehk proovida juhitavate rakettide või relvastatud droonidega. Põhja-Korea ei raiskaks tuumalõhkepäid püüdesüsteemide peale, küll aga võib neid rünnata tavaliste rakettidega.
Tsiviilkaitse
Viimaks võib riik vähendada raketirünnakutest tingitud kaotusi korraliku tsiviilkaitsega. See hõlmab eelhoiatussüsteeme, pommivarjendeid ja päästeteenistust.
Iisraeli eelhoiatussüsteem kannab nime Punane Kood. Valjuhääldid, sireenid ja mobiilirakenduste teated annavad tsiviilelanikele teada rakettide lähenemisest. Riik on ehitanud betoonist varjendeid nii laste mänguväljakutele ja bussipeatustesse kui ka eramajadesse. Ent siiski peljatakse, et ründajad võivad ühel halval päeval kasutada mürkgaasi sisaldavaid lõhkepäid, mis võiksid kahjustada ka varjenditesse peitunud inimesi.
Ühendriigid võivad alustades Guamilt ja Hawaiilt taaselustada tsiviilkaitseprogrammi. Prioriteediks tuleks seada eelhoiatussüsteem. Varjendite puhul tuleb kaaluda eri lõhkepeade ohtu. Isegi juba tavaline kelder või betoonehitis aitab teataval määral tavaliste rakettide lõhkepeade vastu. Närvigaasi- või tuumalõhkepeaga raketi puhul on mõistagi tarvis tugevamaid varjendeid ja spetsiaalset kaitsevarustust.
/nginx/o/2017/08/26/7031983t1h7d46.jpg)
Lisakihid
Iisraeli vastumeetmete kihid täiendavad üksteise tugevusi ja leevendavad nõrkusi. Üheskoos on need nähtavasti aidanud ära hoida tuhandeid ohvreid ja miljonitesse dollaritesse ulatuvat kahju.
Selleks on Iisrael kulutanud miljardeid, sealhulgas üle kolme miljardi dollari (2,5 miljardit eurot) Ühendriikide abi. Seda on päris palju väikese territooriumi kaitsmiseks, kus elab alla üheksa miljoni inimese. Ameerika või tema liitlaste kaitsmine läheb kahtlemata tunduvalt kallimaks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Michael J. Armstrongi uurimus lühimaarakettide kaitse teemal sai teoks Fulbright Canada grandiga. Armstrong tegi selle uurimise 2013.-2014. aastal Norwichi Ülikoolis sõja- ja rahu-uuringute külalisteadurina.