Joosep Kään

FOTO: Erakogu

Kahe kuu pärast saavad enam kui 25 000 noort vanuses 16 ja 17 aastat esimest korda minna valima linna- või vallavolikogu liikmeid. Avalikus arvamusruumis leidub kriitikuid, kes seavad selle õiguse küsimuse alla, kuna alaealised ei taipavat hästi, mis see poliitika on ja mis õigus neile õieti antud on; nad ei tea, mille eest üks või teine kandidaat seisab ja kas see seisukoht neile meele järgi on.

Kui küsida, mis meil siin Eestis viga on, vastab mõnigi noor, et kõik on väga hästi, miks mina millegi pärast muretsema pean. Seetõttu võib tõesti tekkida küsimus, miks meile (sealhulgas mulle) hääleõigus antakse, kui me seda justkui isegi ei taha.

Ent kui vaadata ülejäänud vanuserühmade valijaid, kas seal on olukord palju erinev? Eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel andis oma hääle 58 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, mis tähendab, et leidus üle 450 000 inimese, kes otsustasid mitte hääletada, kes arvasid, et valimised pole neile piisavalt tähtsad. Kas peaksime noortelt ootama midagi enamat?

Siiski on huvitav, mille põhjal noor oma esmakordse valiku teeb. Kas ta võtab taskust tänavalt saadud pastaka, kus on erakonna nimi peal, ja leiab valimiskabiinis esimese tuttava nime? Või uurib läbi erakondade kodulehed ja loeb läbi nende valimisplatvormid? Pigem mitte kumbagi. Oleks ju vahva, kui iga ühiskonnaliige süveneks valimistesse nagu minusugune poliitikahuviline, kuid see on ebareaalne. Pigem loodan, et noor ei vaata pastaka peal olevat logo, vaid kujundab vähemalt mõnest näost oma valimispiirkonnas arvamuse ja leiab nende seast sobiva kandidaadi.

Kust üldse saab noor infot valimiste, poliitikute ja erakondade kohta? Meie noori mõjutab kõige suuremal määral – nii nagu vanemaidki – meedia. Isegi kui noor ei loe igal hommikul kohvi kõrvale Postimeest, on ta arvatavasti laikinud mõnda uudisteportaali Facebookis, kust tema seinale olulisemate uudiste pealkirjad ilmuvad. Paljud noored pealkirjast kaugemale ei jõua, kuid sama kehtib ka vanema põlvkonna kohta.

Peaksime lihtsalt andma noortele võimaluse kaasa rääkida. Arvatavasti jääb osal noortest seekord valimata, keegi meist ei oota 80–90-protsendilist valimisaktiivsust 16- ja 17-aastaste seas. Loodetavasti kasvatab valimisõigus noorte seas motivatsiooni olla asjadega kursis ja rääkida kaasa. Suure tõenäosusega jääb noorte valimisaktiivsus seekord kõvasti alla ülejäänud hääleõiguslike omale, ent kui me tahame, et «lumehelbekesed» ühel päeval suureks kasvaksid, siis peame laskma ka neil valikuid teha.