/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Aeg-ajalt saabuvad Rootsi kuningriigist kursustel või koolitustel viibinud kodumaalased ja, jõudes Eestisse, silmad-suu pärani, ahastavad: miks küll meil pole elu nii nagu Rootsis! Kristiina Baum arvas, et Eesti ühiskond vajab küpsetamist, ja kutsus eestlasi istuma Rootsi lauda (PM 28.07), kus makstes ühe eest, võib süüa kümne eest ehk nii palju, kui seedimine kannatab.
Ihalus vana hea Rootsi järele on üks kentsakamaid muistendeid, selle ihalejaid on nelja liiki. Kõigepealt on need, kel vanematelt päritud mälestused, et kunagi valitses meil kuldne Rootsi aeg. Kuulsin minagi oma isa lausuvat, kui lapsepõlves peenart kaevates tuli lagedale hõbemünt aastast 1659 – see pärineb vanast heast Rootsi ajast.
Teised sõitsid 1990ndate alguses Stockholmi, parkisid laeval Rootsi lauas kõhu head-paremat täis ning koju naastes kandsid toidulaua ülikülluse automaatselt üle Rootsi ühiskonna virvatuleliseks külluseks. Kolmas liik on riigitüürijad, kes üritavad tõmbluku meetodil kopeerida Rootsi valitsemismudeleid. Selle liigi eestvedajaks on sotside liider Jevgeni Ossinovski, kes mitte kaua aega tagasi avaldas Eesti rootsistamise manifesti (PM 26.01).
Neljandaks noored, kes on sattunud mõneks ajaks õpilas-, üliõpilasvahetuses või mingi projekti raames Rootsi, osalenud seal rahvuskirevatel workshop’idel, kelle meelest saadud kogemus ongi õige läänelik eluviis, mis tuleks ilmtingimata importida Eestisse. Enamasti on selle liigi esindajateks noored vihased naised (mõned erandid siiski reeglit kinnitamas).
Samas, Rootsi ihalejaid ei ole ainult Eestis – neid saabub tõotatud maale igast ilmakaarest. Mullu koguni 163 000, kes tekitasid paraja segaduse, süües Rootsi laua tühjaks. Et 80 000 ihalejat Rootsi laua eest ei maksnud, tuleb nad tagasi saata, kuid see on keeruline, kuna suur osa neist on jooksus (kahtlustan, et realiseerivad Rootsis oma isikuvabadusi). Aga pole hullu, nagu rootsi tööparteilased väljenduvad – neil pole probleeme, on vaid väljakutsed.
Palju ambitsioonikamad väljakutsed on aga rootsi noortel vihastel naistel. Samal ajal kui politsei püüab Rootsi ihalejate seas selgust luua, arutas noorliberaalide Stockholmi piirkond tulevikuarenguid, ja otsustati teha ettepanek legaliseerida intsest (suguline vahekord lähisugulaste vahel).
Kui ajakirjanikel jäi selle peale suu mõneks ajaks lahti, lausus Stockholmi noorliberaalide president Cecilia Johnsson (Aftonbladet 21.02): «Meile ei meeldi moraalipõhised seadused, mis ei kaitse kellegi õigusi. Oleme noored ja meie kohustus on mõelda üks samm edasi.» Teisisõnu, ei ole vaja teha vahet, mis on õige, mis vale, ning moraal ja eetika on halvad, ainus tõe kriteerium on isikuvabadus.
Ja – hingake nüüd kolm korda sisse – samal üritusel võeti vastu ettepanek legaliseerida nekrofiilia (seks laipadega)! Tõsi, selleks peab olema laiba kirjalik luba (ilmselt kirjutatud enne laibastumist). Tõe huvides peab mainima, et noorliberaalide vallatud ettepanekud ei leidnud seekord vanemate kolleegide toetust.
Lõpetuseks tõestisündinud lugu ühest meie väikelinnast. Jalutas mulle vastu tuttav rootslane, sigar hambus, suundudes pargi poole. Teades, et naabruses elav rootslane oli soetanud siia korteri, külastades seda korra kuus, söandasin küsida: «Mis äriplaan sul selle korteriga on, mis seisab enamuse ajast tühjana?» Rootslane vastas: «Tead, mu plaan on selline, et ma tahan vahel lihtsalt õhtul välja jalutama minna.» (Kahtlustan, et realiseerib siin oma isikuvabadusi).
PS Igaks juhuks mainin, et tuttava rootslase põhielukoht on Stockholmi eeslinnas (kahtlustan, et samas, kus jooksus olevad Rootsi ihalejad realiseerivad oma isikuvabadusi).