Pühad ja pidupäevad on nii ajaloole tagasi kui ka mõtetes ja kõnedes tulevikule otsa vaatamiseks. Iseseisvuse taastamise päevast 20. augustist on praeguseks saanud kindlalt rõõmu ja rahulolu päev, mis ta olema peabki.
Juhtkiri: 20. august ja häid vaidlusi täis argipäevad (2)
20. august 2017, 22:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igapäevase rahmeldamise keerises on meil harva mahti mõelda suuremale ajaloolisele vaatele ning tunnustada seda, mida oleme üheskoos hästi teinud. Iseseisvusmanifesti üleskutse «asu ehitama oma kodu, kus kord ja õiglus valitseks» kõlas nüüdseks peaaegu sada aastat tagasi ja lehvis uljalt uuesti iseseisvuse taastamise eel ja järel. Ja lehvib ühes sinimustvalgete lippudega nüüd ja igavesti. Sellel päeval meenutame okupatsioonivõimudele vastu seisnud ausaid inimesi, meenutame laulvat revolutsiooni, iseseisvuse taastamist ja oma igapäevast tööd. Nüüdseks ei pea me enam tõsiselt vaidlusi, kas just selle päeva esile tõstmine murendab õiguslikku järjepidevust või mitte.
Saab vaid kiita, et praeguseks on saanud 20. augustist Eesti inimeste jaoks üksiti nii pereringis veedetav suvine püha kui ka võimalus mõelda juba enam kui veerandsada aastat tagasi toimunud ja kogu rahvast haaranud tahtele ja pingutusele selleks, et taastada nii riiklik iseseisvus kui ka demokraatia ja õigusriik ühes inimeste õigusega oma elu vabalt korraldada. Tänada üksteist ja lihtsalt rõõmu tunda. Aga ka meenutada, et vabaduse eest tuleb seista iga päev.
Aastakümnetega on sellest kõrvale jäänud vaidlused erakondlike vastuolude ja ühe või teise isiku pagunite ja sellegi üle, kas ja miks just seda päeva tähistada. Nii vaieldi ka 20. augusti tähenduse üle aastaid tuliselt ja tõsiselt võetavate argumentidega, kuni riigikogu selle 1990ndate lõpus viimaks pühade kalendrisse arvas. Neis vaidlustes tekkinud tunded mõistagi selle otsusega veel ei vaibunud ja võib nõustuda, et alles president Toomas Hendrik Ilvesel õnnestus kümmekond aastat tagasi suunata 20. augusti pidupäeva selle ühendava tähenduse poole, kuidas me seda praeguseks üsna üksmeelselt kogeme.
Ajalugu on vaid harvadel juhtudel sedavõrd lihtne, et saame täie veendumusega öelda: just täpselt sel ja sel päeval minevikus juhtus midagi nii ainuliselt suurt, et me ei saa muudmoodi kui vaid seda päeva pühitsedes. Kui vaatame ajaloole väga detailselt ja lähedalt, olemegi sageli keeruka küsimuse ees, milline päevadest väärib suurimana esile tõstmist. Nii oli ka iseseisvuse taastamine pikem protsess, milles oli rohkesti erakordselt kriitilisi valikuid, paljude julgete inimeste otsustavust, tarku ideid ja tegusid ning üksiti õnne.
Argipäevad on aga selleks, et vaielda iga elulise detaili üle ning oma tegevusega kindlustada, et pidupäevadel oleks, mille üle rõõmustada.