Ma ei usu, et Arvamusfestival annab kellelegi tervikliku ülevaate Eesti arutelukultuurist. Nii nagu Eesti kultuur iseenesest on kirju ja mitmekihiline, on seda ka meie arutelukultuur. Ei saa ju öelda, et Eesti kultuuri võtab terviklikult kokku üks üritus – ainult laulupidu või ainult Joogafestival.
Samamoodi moodustab Arvamusfestival ühe olulise osa tervikust, kus on olulised ka muud arutelu- ja arvamise kohad. On selleks siis riigikogu, sugulased jõululaua taga või töökoosolek. Samas annab nii kontsentreeritult toimuv arvamispidu, nagu festival seda on, ikkagi võimaluse mõningaid tähelepanekuid teha.
Mis on argument?
Öeldakse, et tahame arutelusid, mis on argumenteeritud. Oleme pahased kui pole argumenti, vaid on demagoogia.
Argumenti teha ei ole iseenesest keeruline – tuleb vaid oma väited lahti seletada, juurde lisada veidi tõestavat materjali, näiteid, ja siis lõpuks näidata, miks öeldu suuremas pildis oluline on.
Argumendi ilu tuleb esile väitluses või diskussioonis, kus inimesed reageerivad teineteise mõtetele – lükkavad teise poole argumente ümber, tugevdavad enda omi ja seletavad oma mõtete loogikat terviklikumalt lahti.
Demagoogia on aga teadlikult ja nimelt vigaste argumentide tegemine. Demagoogia võib alguses tunduda õige, ent lähemal kuulamisel-lugemisel saab selgeks, et näilise argumendi seletus on täis loogikavigu – see mida öeldakse, lihtsalt ei anna edasi tõest pilti.
Kas Arvamusfestival oli argumenteeritud?
Arvestades, et festivalil oli tänavu kokku 160 arutelu, sõltub vastus antud küsimusele sellest, milliseid diskussioone keegi nägi. Võis minna väga hästi, võis minna ka oluliselt halvemini. Hästi läks näiteks mu kolleegil, kes käis kuulamas arutelu sellest, kuidas Google ja Tesla ühiskonna korda teeksid ning tagasi tulles tõdes: «See oli nii lahe, seal päriselt esitati argumente ja vastati teineteisele!»