Jüri Luik

FOTO: Albert Truuväärt

Eesti kui ELi Nõukogu eesistuja ees on suur teema, mis võib strateegilises plaanis mõjutada nii ELi välispoliitikat kui ka sisemist dünaamikat. Jutt on Euroopa kaitsest, mis on poliitikuid paelunud ja hirmutanud pärast Teise maailmasõja ning külma sõja lõppu. Nüüd, pärast suuri muutusi rahvusvahelises julgeolekupildis, oleme taas jõudnud aega, mil kaitseteema on tõeliselt kuum, kirjutab kaitseminister Jüri Luik (IRL).

Paradoksaalselt tekkis Euroopa ühinemise idee just seoses kaitsega, ühist kaitset peeti parimaks garantiiks uue sõja vastu. Esimene katse luua Euroopa kaitseühendus (koos n-ö artikliga 5) tehti Brüsseli leppega 1948. aastal. Idee seisnes eurooplaste ühistegevuses, millele USA oleks lisanud oma julgeolekugarantii. Teine katse tehti paralleelselt NATO loomisega, kui loodi Euroopa kaitseühendus (European Defense Community, hakkas tegutsema 1952. aastal), mis nägi ette ühtse Euroopa armee loomise. Kumbki projekt planeeritud viisil ei teostunud, NATO loomisega kadus ka eksistentsiaalne vajadus sellealaseks koostööks. Ühtse Euroopa rajamine liikus majandusvalda, ühendati söe- ja terasetootmine. Euroopa ühendamise aluseks sai poliitika ja majandus, kaitseteemad jäid tagaplaanile.

Külma sõja lõpp tõi uue optimismilaine. Üsna kiiresti selgus aga, et suured stabiliseerimis- operatsioonid Bosnias ja Kosovos ei vastaks ELi võimetele ega ka mitte hilisemad suuroperatsioonid, näiteks NATO juhitud ISAF Afganistanis või isegi Gaddafi-vastane operatsioon Liibüas. Küsimus pole ainult sõdurite arvus ja moodsas tehnoloogias, Euroopa riikidele oli ameeriklaste osalemine garantii, et on olemas piisav rahvusvaheline toetus ja sõjaline jõud.

Rahvusvaheline julgeolekukeskkond on aga drastiliselt muutunud ja Euroopa kaitsekoostöö tõusnud tõsiseks teemaks. Euroopa peab nüüd ise saavutama poliitilisi kokkuleppeid ja arendama kaitset. Ohud, mis Euroopat ähvardavad, on nüüd jagunenud selgetesse kaalukategooriatesse. Võtame imperiaalse Venemaa: selle ohu puhul pole mõtet rääkida Euroopa Liidu esmasest rollist, mis puudutab sõjalist kaitset – see on NATO tööpõld. EL võib siin küll NATOt toetada, Euroopa territooriumi kaitses on tal roll kindlasti, aga mitte juhtiv. Samas, logistikas ei tohiks Euroopa rolli välistada, vastupidi, see võiks tuua kollektiivkaitsele lisaväärtust. Samuti on EL väga efektiivne mittesõjaliste survemeetodite kasutajana, näiteks majandussanktsioonid. NATO on siin võimetu, Euroopa Liit aga põhilise vastutaja rollis.

Euroopa ümbruses on märkimisväärsed ebastabiilsuse kolded, mis levitavad Euroopasse terrorismi ja soodustavad migratsiooni. Hetkel on tulipunktis eelkõige Aafrika, kus on arvukalt piirkondi, mis vajaksid stabiliseerivat sõjalist jõudu. Eestigi on osalenud operatsioonidel Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Need on piirkonnad, mis pole otsene oht transatlantilisele julgeolekule, mistõttu suure tõenäosusega pole võimalik organiseerida ühist operatsiooni ameeriklastega. See pole ka vajalik, selliste mõõtkavadega peab Euroopa Liit tõesti ise toime tulema.

Eesti on PESCO riik

Parimagi tahtmise juures ei saa öelda, et tiheda kaitsekoostöö nimetus PESCO (Permanent Structured Co-Operation) oleks teab mis õnnestunud. See termin on ELi sisemine tüütu tähtlühend, aga mõte on hea: iga riik võib ise otsustada, kas osaleb või mitte. Selline valikuvõimalus vähendab eelkõige sisepoliitilisi pingeid paljudes ELi riikides. Taanil on kaitseteemadel opt-out ja brittidel on Brexit, teised riigid alles mõtlevad, aga praegu tundub, et pigem tullakse kaasa. Eesistujana kutsume loomulikult kõiki ühinema. Eesti valmisolekust ühineda oleme poliitilisel tasemel juba esimese riigina teada andnud, nüüd on ka väga paljud teised riigid näidanud rohelist tuld. Meie eesistumise lõpuks, detsembriks, peaksid PESCOs osalevad riigid olema ametlikult kokku tulnud.

Enamik Euroopa Liidu riike on Euroopa kaitsekoostöösse alati positiivselt suhtunud, nii ka Eesti. Eesti on osalenud paljudel ELi missioonidel, meie kodust vägagi kaugel, ikka solidaarsuse märgiks. Samas pole me kunagi toetanud NATOga paralleelsete struktuuride loomist. Õnneks pole praegu kellelgi soovi sellist valikut teha, riigid üle terve Euroopa Liidu aktsepteerivad, et NATO-l on oma ülesanded, Euroopa Liidul omad. Selle selguse saavutamisel on palju kaasa aidanud viimase aja kriisid Euroopas, eriti Venemaa sissetung Ukrainasse. NATO-skeptikuid Euroopas enam pole.

Uus hingamine Euroopa kaitsekoostöös on juba toonud suure muutuse Euroopa ametnike mõtlemisse. See on positiivne, sest mida rohkem ennast teemaga kurssi viiakse, seda rohkem nähakse, et kaitsel on oma loogika, võiks isegi öelda, oma matemaatika. Lisaks poliitilisele ambitsioonikusele pead sa üsna täpselt teadma, milline on sinu sõjaline ambitsioon ehk millist operatsiooni tahad tulevikus ellu viia. Ametlikult peaks ELi võimekus ulatuma 60 000 meheni, kuid selliste mõõtmetega operatsioon praegusaja reaalsetes tingimustes on ebarealistlik. Euroopa suurim iseseisev operatsioon on olnud EUFOR Chad, kus tipphetkel 2008–2009 osales 4000–5000 inimest. Hiljem pole selliseid operatsioone tehtud, riigid on üldse skeptilised suuremõõtmeliste rahuloomeoperatsioonide suhtes. Kui kavatseme aga tõesti oma eesmärkide horisonti tõsta, tuleb kõne alla kohe poliitiline tahe, sest suuremad operatsioonid on seotud suurema riskiga, seda nii poliitiliselt kui ka inimelude mõttes, ja nõuavad ka rohkem raha.

Hea kaitse on kallis

Üks ELi tugev külg on muidugi ühised ressursid, millest ka Eesti on väga mitmel moel osa saanud. Nüüd on Euroopa komisjon otsustanud toetada uut kaitsealgatust oma tegevusplaaniga, mille raames 2019. aastast hakatakse maksma ELi ühisest eelarvest igal aastal umbes 1,5 miljardit dollarit. Tegu on muidugi ettepanekuga, selle idee detaile EL veel arutab. Selle raha jagamiseks pannakse püsti ELi kaitsefond (EU Defense Fund), mille kujundamist Eesti kaitseministeeriumi töötaja praegu juhib.

Sellel rahal on mitu olulist eesmärki, eelkõige kaitsetehnika ühine väljaarendamine. USA relvafirmad on tuntud oma kõrge teadus- ja arendustegevuse taseme poolest, mida ameeriklased valitsuse suuremahuliste relvaostude abil toetavad. Nüüd hakkame rääkima ka ELi toetusest Euroopa kaitsetööstuse teadus- ja arendustööle. Esimeste projektidena on räägitud krüpteeritud sidest, droonidest, küberlahendustest jm uue tehnoloogia vahenditest.

Selle raha jagamine ei saa olla seotud ainult suurriikide suurte relvatootjate toetamisega, ka väiksemate riikide tööstusel peab olema sellele ressursile juurdepääs. Võib isegi väita, et eriti uute ja originaalsete lahenduste puhul võivad väikesed firmad anda sama palju lisaväärtust kui suured. Siin avaneb ka Eesti kaitsetööstusele avar tegevusväli.

Euroopa kaitsetööstuse arendamine on kasulik mitmel viisil, see toob lisaks uutele relvadele ja sidesüsteemidele ka uusi töökohti. Euroopa kaitsekoostöö uute sõjaliste võimete loomisel on kasulik nii liikmesriikidele kui ka kõigile operatsioonidele, kus Euroopa riigid osalevad, seega siis Euroopa Liidu, ÜRO ja muidugi NATO sõjalistele võimetele.

Kaitse pole muidugi ainult relvad ja sõdurid. Eesti toob eesistujana omalt poolt päevakorda hulga teemasid, näiteks küberkaitse, kus meie teematundmist kõrgelt hinnatakse. «Küberkaitse» on ju termin, mida tihedalt kasutatakse, kuid millega seonduvate otsuste kaalukust harva ette kujutatakse. Eesti korraldab septembri alguses Tallinnas Euroopa Liidu kaitseministritele strateegilise taseme küberkaitseõppuse EU CYBRID 2017, kus demonstreeritakse, kuivõrd keerulisi otsuseid peavad langetama poliitikud, kui olulised strateegilised sihtmärgid langevad tõsise rünnaku alla. Sellised rünnakud võivad olla sama halvavad kui suurtükilasud.

Kuidas hakkame sõdima?

Kui kollektiivkaitse puhul, mis on NATO ülesanne, on kõige olulisem heidutus, millega peaks konflikti vältima, siis Euroopa Liidu puhul toimib sõjaline võime reaalsuses ikka  konkreetsete sõjaliste operatsioonide kaudu. Muidu ei ole ELil selles vallas erilist usutavust, see on lihtsalt kogum poliitilisi loosungeid.

Praegused operatsioonid on küll suunitluselt sõjalised, kuid pigem väikeste mõõtmetega ja keskendunud kohalike vägede väljaõppele, mitte võitlusele. ELi käsutuses on juba aastaid olnud kõrges valmisolekus pataljoni lahingugrupid (ca 2000 meest), kuid neid pole kunagi kasutatud. Eelkõige on raske olnud sõlmida poliitilisi kokkuleppeid, aga suureks takistuseks on saanud ka raha. Athena programm, mille reformimist Eesti samuti juhib, peaks tulevikus palju rohkem ühiselt finantseerima pataljoni liigutamist ja varustamist.

Üks võtmeteemasid ELi igasugusel kaitsel on NATO-ELi koostöö, mis peab kõige efektiivsemalt tagama, et kahe organisatsiooni vahel poleks mingeid poliitilisi pingeid. Üks näide mereväe vallast. NATO-l on Vahemerel operatsioon SEA GUARDIAN, kus osaleb üks laev. Euroopa Liidul on samuti laevastikuoperatsioon Vahemerel, SOPHIA, kus osaleb neli laeva (Hispaania laeval Victoria töötab ka meie kaitseväe meedik). Oleks ju täiesti absurdne, kui need kaks operatsiooni ei suudaks teha koostööd, ehkki selline olukord on pikka aega valitsenud. Olukord on veidi paranenud ja loodan, et Eesti saab Euroopa- meelse ja NATO-meelse riigina sellele veelgi kaasa aidata.

Loodan, et selleks ajaks, kui aastavahetusel eesistumise regaalid Bulgaariale üle anname, oleme Euroopa Liidu kaitsekoostöö edasisele arengule ladunud kindla vundamendi.