Euroopal – liidus Ühendriikidega pärast seda, kui president Donald Trump on ametist lahkunud – on viimane aeg oma kõlbeline kompass uuesti üles leida, kirjutab Chris Patten.
Chris Patten: lääne kõlbelist pankrotti võib täheldada igal pool (8)
20. august 2017, 16:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva läänt võib julgelt nimetada dekadentlikuks, manduvaks. See ei tähenda pelgalt seda, et oleksime sattunud sõltuvusse leivast ja tsirkusest, mille näited ulatuvad Euroopa heaoluprogrammidest (mida suudame endale suurivaevu veel lubada) Ühendriikide Super Bowlini. See tähendab ühtlasi seda, et aina vastumeelsemalt soovime lasta oma kodaniku- ja inimõiguste arusaamadel kujundada meie välispoliitikat, eriti kui see maksaks kätte võimaliku kaubandusliku kahjumiga.
Võtame näiteks Hiina teisitimõtleja ja Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo juhtumi, kes hiljaaegu suri, kandes üheteistkümneaastast vanglakaristust üleskutse eest kehtestada Hiinas demokraatia. Hiina võimud keeldusid rahuldamast Liu kõigest mõni nädal enne surma esitatud palvet lubada teda vaevanud agressiivse vähivormi ravi välismaal ning tema abikaasa on veel praegugi koduarestis.
See, kuidas Hiina kohtles Liud ja kohtleb teisi dissidente, on lihtsalt barbaarne. Ometi kõlas lääne riigijuhtide huulilt ainult üksikuid äärmiselt hoolikalt sõnastatud diplomaatilisi fraase, mis ääri-veeri Hiinat kritiseerisid.
Oskan ainult oletada, kui paljud lääne riigijuhid on viimastel aastatel suletud uste taga Hiina ametivendadega kohtudes Liu küsimust tõstatanud. Võimalusi on neil selleks igal juhul rohkelt olnud, kaasa arvatud tänavusuvine G20 kohtumine ajal, mil Liu lebas juba surivoodil.
Ent tundub äärmiselt väheusutav, et lääne riigijuhid oleksid Hiina presidenti sel teemal üldse tülitanud. Kui Liule anti 2010. aastal Nobeli auhind ning Hiina üritas vahkvihas Norrat igati süüdlaseks tembeldada, ei väljendanud ju lääs samuti kuidagi meelepaha ega ilmutanud tõelist solidaarsust oma NATO liitlasega.
Samamoodi on lääne juhid silma kinni pigistanud selle ees, kuidas Hiina kohtleb Hongkongi. Hiina tundub olema valmis rikkuma kohustusi, mida ta võttis Ühendkuningriigiga alla kirjutatud ühisdeklaratsioonis ja mis pidid linna senise elulaadi ja õiguskorra säilitama 2047. aastani. Aga juba nüüd on ähvardatud kaotada kohtusüsteemi sõltumatus, ülikoolide autonoomia ja ajakirjandusvabadus. Lääs, kaasa arvatud Ühendkuningriik, pole selle peale õieti protestinudki.
Lääne kõlbelist pankrotti võib täheldada ka kodule lähemal
Miks suhtuvad lääneriigid nii tõrksalt mõttesse kritiseerida Hiina käitumist selgemalt, valjemalt ja järjekindlamalt? Vastus paistab peituvat rahas.
Kreekal, mis uhkelt kinnitab, et on demokraatia häll, on praegu juhid, kes on valdavalt üles kasvanud autoritaarsele sõjaväelisele valitsusele vastu seistes. Ometi tõkestas sealne rahanappuses vaevlev valitsus hiljaaegu Euroopa Liidu katse kritiseerida ÜROs Hiina inimõiguste rikkumisi, sest Hiina on teinud kriitilise tähtsusega investeeringuid, eriti sealne võimas laevanduskompanii COSCO, mis 2016. aasta augustis omandas enamuse Pireuse sadamast. Kreeka peaministrist Alexis Tsiprasest, väidetavast radikaalsest pahempoolsest, kes Che Guevara auks pani oma pojale nimeks Ernesto, on saanud hiinlaste sülekoer.
Lääne kõlbelist pankrotti võib täheldada ka kodule lähemal. Euroopa Liit hoidub seniajani hukka mõistmast Ungari peaministri Viktor Orbáni jõhkrutsemist, kes on uhkelt kuulutanud poolehoidu «illiberaalsele demokraatiale» (mis on nii suur oksüümoron kui veel vähegi olla saab). Orbáni eestvedamisel on inimõiguste konventsioonide rikkumisele põgenike kohtlemisel lisandunud kodanikuühiskonna purustamise katsed, eriti puudutab see välismaalt raha saavaid organisatsioone.
Üks silmatorkavaid repressioonide sihtmärke on olnud Kesk-Euroopa ülikool, Ungaris tegutsev avaliku debati, hariduse ja teaduse kants, mida on rahastanud George Soros. Orbán on läinud isegi nii kaugele, et on Sorosi demoniseerimiseks mananud taas esile mõned 1930. aastate Ungari (mis oli Natsi-Saksamaa liitlane) võikaimad antisemiitlikud kuvandid. Samal ajal on Orbán ise õppinud Oxfordi ülikoolis (kus mina olen praegu kantsler) Sorosi rahastatud stipendiumiga ning üks tema siinseid õpetajaid oli suur liberaalne mõtleja Isaiah Berlin.
Ehkki Orbáni Ungari tõrjub Euroopa Liidult liikmestaatusest tulenevaid kohustusi, saab riik aastas ühenduselt üle 5,5 miljardi euro, samal ajal kui ise panustab ühiseelarvesse vähem kui ühe miljardi euro. Miks peaksid Euroopa kodanikud maksma nii palju valitsusele, kes näitab neile trääsa ja võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga? Blokk peaks vähemalt rakendama neid Lissaboni lepingu sätteid, mis lubavad peatada mõningad selliste riikide õigused, kes rikuvad reegleid ning ilmutavad põlastust liidu ühiste standardite ja väärtuste suhtes.
Poola Õiguse ja Õigluse valitsuse käitumine, milles ei ilmne vähimatki muret ei õigusest ega õiglusest kinnipidamise pärast, tõstatab samasuguseid küsimusi. Valitsus püüab muuta põhiseadust, et kõigutada selles ette nähtud demokraatlikke kontrollimehhanisme. Valitsus soovib varjamatult, et kohtunikud täidaksid poliitikute käske ja et ajakirjandus ei saaks õieti kuidagi valitsust kritiseerida. Ma söandaksin lausa öelda, et Hiina valitsejatel poleks kuigi raske mõista Õiguse ja Õigluse taotlusi.
Türgi mõistagi ei ole Euroopa Liidu liige ega peaks ka selleks saama, kui jätkab sel diktaatorlike repressioonide teel, mille on valinud president Recep Tayyip Erdoğan, kes on õige vaimustunud Venemaa presidendist Vladimir Putinist. Aga kui otsustada ühenduses suureneva sallivuse järgi illiberaalsuse suhtes, siis võib nii mõnigi bloki juht olla valmis kaaluma tihedamaid suhted Erdoğani Türgiga.
Niisugune välispoliitiline mandumine ähvardab õõnestada Euroopa Liidu kinnitusi, et liit kujutab endast ühiste väärtustega kogukonda, mitte pelgalt suurejoonelist tolliliitu. Teame 1920. ja 1930. aastate kogemuse põhjal, et sedamööda, kuidas dekadents aina süveneb, muutub maailm kõigile üha ohtlikumaks ja ebastabiilsemaks. Euroopal – liidus Ühendriikidega pärast seda, kui president Donald Trump on ametist lahkunud – on viimane aeg leida oma kõlbeline kompass uuesti üles.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Chris Patten on olnud Briti viimane Hongkongi kuberner ja endine Euroopa Liidu välissuhete volinik ning töötab praegu Oxfordi ülikooli kantslerina.
Copyright: Project Syndicate, 2017.