Lugejakiri: väljapääs ummikust – uusmaakonnad (2)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uute piiridega Eesti kaart
Uute piiridega Eesti kaart Foto: Rahandusministeerium

Haldusreformist hakati esimest korda tõsisemalt rääkima alles 1990. aastate lõpus. Tegelikult oleks tulnud sellega alustada juba kohe pärast iseseisvuse taastamist.

Tahaksingi juhtida tähelepanu ühele Eesti iseseisvuse taastamisega seotud tegematajätmisele. Nimelt taastati 1991. aastal Eesti Vabariik küll järjepidevuse alusel, kuid säilis okupatsiooniaegne administratiivne jaotus.

Lihtsalt nimetati rajoonid maakondadeks ja külanõukogud valdadeks. Külanõukogu piirid kohaldati nõukaajal sinna omal ajal kuulunud kolhooside või sovhooside järgi. See tähendas sisuliselt okupatsiooniaegse olukorra edasikestmist.

Nõukogude võim asuski ju 1940. aastatel muude traditsioonide kõrval lõhkuma ka Eesti maakondlikku struktuuri. Eksperimenteeriti mitut moodi, kuni jäädi lõpuks pidama 15 rajooni juurde, ehkki vahepeal oli neid koguni üle paarikümne. Moodustati ajalooliste maakondade arvel libamaakonnad – Raplamaa, Jõgevamaa, Põlvamaa –, iseseisvaks maakonnaks muudeti ka varem Läänemaa alla kuulunud Hiiumaa.

Iseseisvuse taastamisel tulnukski kaotada nii Hiiu, Rapla, Jõgeva kui ka Põlva maakond, nagu ka omal ajal samavõrd kunstlikult moodustatud Valgamaa ning kõik vastavad alad liita ajalooliste maakondadega. Eraldi maakonnana võinuks jätkata nõukogude ajal muutunud demograafilise olukorraga vaid Ida-Virumaa. Sellega muutunuks maakondade arv Eestile igati mõistlikuks.

Nüüdse haldusreformi käigus otsustati maakonnad ja maavalitsused kaotada. Kabinetivaikuses oli selle otsustamine lihtne, kuid nüüd on tekkinud praktilised raskused koolivõrgu, liikluskorralduse ja mitme muu vajaliku korraldamisega, millega ei saa üksikud, kuigi suuremad haldusüksused omaette hakkama. Endiselt on vajadus nendevahelist tegevust koordineerida. Ja seda mitte üleriigiliselt, vaid ikkagi omavalitsuste teatavate sobivate koosluste kaupa.

Minu arvates kõige mõistlikuma ja praktilise lahendusega tuli uusmaakondade näol välja geograaf Garri Raagmaa («Aab võiks anda maavanematele viimase ülesande», PM 28.07), kes varemgi on igati ratsionaalseid lahendusi pakkunud. Jaak Aab andkugi maavanematele nende viimaseks ülesandeks panna uued maakonnad kokku, et vabariigi sajandaks sünnipäevaks saaks piiri tohuvabohu lõpuks korda.

Andres Jaeger

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles