Vene ajateenijad Tšetšeenia Vabariigi pealinnas Groznõis.

FOTO: SCANPIX

Vene sõjaväes teeninud tatarlane Azat Husnutdinov kinnitab, et dedovštšina* ei ole seniajani kuhugi kadunud. Lisaks on tema sõnul armees peaaegu võimatu kõhtu täis saada, muslimitel tuleb leppida sealihaga ning vanematega saab suhelda ainult salaja. Seevastu Tatarstani sõjakomissariaadi esindaja Dmitri Guriljov kinnitab, et kõik on parimas korras, kirjutab Raadio Vaba Euroopa / Raadio Vabadus.

Sel kevadel võeti Tatarstanist väeteenistusse vähemalt 4000 noormeest. Piirkonna sõjakomissar Sergei Pogodini sõnul on kohalikud omavalitsused sõlminud suhted 46 väeosaga ja sel aastal saab 1500 ajateenijat võimaluse just neis väeosades kroonuleiba süüa.

Pressikonverents, mille 31. märtsil korraldas sõjakomissariaadi juhtidega infoagentuur Tatar-inform, sarnanes rohkem agitatsiooniüritusega noorte värbamiseks sõjaväkke. Kõige muu kõrval anti teada, et teenistuse läbinud võivad taotleda soodustingimustel pääsu kõrgkooli.

Lisaks teatas toona sõjakomissariaat, et kevadel alustatakse föderaalse projektiga «Helista emale». Sõjaväkke võetutele antakse pangakaart, millele iga kuu kantakse 2000 (orbudele 3000) rubla (vastavalt 27,82 ja 41,74 eurot – toim).

Vene ajateenija, mobiiltelefon käes, raudteejaamas. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Juba ligemale kümme aastat jagab Tatarstan vabariigist sõjaväkke minevatele noortele mobiiltelefone, et nood saaksid vanematega ühendust hoida. Piirkonna esindajad külastavad regulaarselt väeosi, kus Tatarstani noored aega teenivad.

Kuidas näeb aga tegelikult välja teenistus praeguses Venemaa sõjaväes? Kas noormehed saavad vanematega suhelda? Kas dedovštšina on kadunud? Kas muslimitele pakutakse midagi sealiha asemele?

Neile küsimustele vastust otsides pöördus raadiojaam Azatlõk Azat Husnutdinovi poole, kes vabanes väeteenistusest möödunud aasta 16. detsembril. Praegu õpib ta kaugõppes Kaasani teaduslik-tehnilise ülikooli õigusteaduskonnas.

Azat on pärit Tatarstanist Rõbnaja Sloboda rajoonist. Sõjaväes läbis ta baaskursuse Togliattis ja teenis seejärel sõjaväeosas number 5561, mis paikneb Nižnekamskis. Tema sõnul tal vedas, et sai teenistuse läbida vabariigis, aga sellest hoolimata esines tal raskusi.

Kuidas kirjeldaksid suhtumist teenistusse võetud kutsealustesse?

Algul ei saanud ma päriselt aru, kuhu olin sattunud. Tasapisi hakkasin tundma igatsust kodu, vanemate, vanema õe järele. Kui olin natuke teeninud, sõpru leidnud, ohvitseridega tuttavaks saanud, hakkasin harjuma. Päris algul oli kohe nukker, suur igatsus kodu järele. Aga vanematele ma sellest ei rääkinud, ütlesin, et kõik on suurepärane. Küllap ongi väeteenistuse juures see kõige keerulisem asi koduigatsus.

Utšebkas** oli suhtumine hea. Keegi ei alandanud. Enne meid teenistusse võetud poisid abistasid, suhtusid meisse normaalselt.

See oli siis Togliattis. Aga Nižnekamskis?

Seal oli enamik kutsealuseid Tatarstanist, paljud olid tatarlased. Saime kohe sõbraks. Seal ei alandatud.

Väeteenistuse ümber liigub igasuguseid jutte, muu hulgas räägitakse dedovštšinast. Justkui nõutaks uustulnukatelt, kes on pehmemad, näiteks raha. Aeg-ajalt kutsealused tapavad ennast, tuleb uudiseid sõdurite hukkumisest. Mida oskad selle kohta öelda?

Ei saa öelda, et dedovštšinat ei ole. Palju sõltub sinust endast, kuidas ennast üleval pead. Ei tohi liialt ülbitseda, aga karta ka ei tohi. Eks ikka ise määrad, milliseks sinu aasta kujuneb. Esimesest pilgust saab ju aru, mida inimene endast kujutab. Kui käitud väärikalt, üritavad paljud sinuga sõbraks saada.

Aga kuidas suhtutakse neisse, kes käituvad pehmelt?

Erinevalt. Põrandat pannakse pesema ja mida veel… Juhtus, et puhtast haletsusest kaitsesime selliseid. Ei saa öelda, et kõik oleks tore. Nende seas, kes olid teenistust alustanud enne meid, oli nii neid, kes käitusid jõhkralt, kui ka neid, kes käitusid normaalselt. Kõik sõltub konkreetsest inimesest. Meie kaasteenijatega tüli ei norinud.

Kas ohvitserid teavad sõduritevahelistest suhetest?

Jah. Sellega ollakse ranged. Pidevalt kontrollitakse kõike.

Kuidas on lood toiduga?

Togliattis kõht täis ei saanud. Seal toideti meid kolm korda päevas. Hommikusöök oli kell kaheksa hommikul, lõuna kell kaks päeval ja õhtusöök kell kaheksa õhtul. Eriti hommikusöögi ja lõuna vahel oleks tahtnud veel süüa, aga tuli kannatada.

Kui läksime Togliattist Nižnekamskisse, siis saadeti linna peale patrulli, seal sai salaja poest toitu osta ja süüa.

Mida süüa pakuti?

Hommikul enamasti putru. Lõunaks oli kaks rooga, õhtuks kartul, aga sageli anti kapsast. Liha peaaegu ei näinud. Kui sattus toidu sisse kaks väikest tükikest, oli juba hästi. Nižnekamski toidud olid maitsetud. Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle ei maitsenud.

Küllap oli teenistuses ka mõni tõsiusklik muslim. Mis liha teile anti?

Tuli ette sealiha, aga peamiselt oli ikka veiseliha. Kokk vähemalt väitis, et on veis.

Togliattis olid poisid Dagestanist, nemad pidasid namaasi***. Meie Tatarstani tatarlased olid samuti kõik muslimid, aga namaasi ei pidanud. Palvetajad palusid ülemalt luba, see ei olnud vastu. Põhiliselt peeti namaasi hommikul ja õhtul. Nad sõid ainult veiseliha, vorsti ei puutunud üldse. Nižnekamskis olid samuti kutsealused Kaukaasiast, Dagestanist, aga ma ei näinud, et nad oleksid namaasi pidanud.

Muslimid Moskvas palvetamas. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kuidas eri rahvused omavahel läbi said?

Mingit jagunemist ei olnud, meil oli kõik hästi. Nižnekamskis oli meie pataljonis ainult sada sõdurit. Kõik olid sõbrad.

Ütlesid, et toitu ostsid poest. Aga raha said kust?

Kõigil kutsealustel on pangakaardid. Vanemad aitasid, pidevalt panid kaardile raha juurde.

Kui palju kuus kulus?

Linna saime neli korda nädalas, iga kord ostsime oma kahesaja rubla eest. Põhiliselt ostsime pirukaid (šaurma, öçpoçmaq). Vahel viisime salaja väeossa ja nosisime seal. Kui peale satuti, võeti käest ära.

Kuidas olite ühenduses vanemate ja sugulastega?

Telefon tuli ära peita. Sugulastega rääkida ei lubatud. Aga salaja helistada ja omastega rääkida ikka sai. Kolme-nelja kuu pärast rääkisime vanematega juba peaaegu iga päev. Mina sain isegi kolm-neli korda oma külla sõita. Mul olid ohvitseridega head suhted, nii nad mind lasidki.

Vene ajateenijad õpivad, kuidas kasutada jalarätte. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kas sinu meelest sul vedas, et teenisid aega Tatarstanis?

Teenistus on igal pool teenistus, igal pool on üks ja sama sõjavägi. Aga muidugi olen rõõmus, et jäin Tatarstani. Algul tahtsin, et saadetaks kaugele, aga siis taipasin, kui hea on teenida kodu lähedal.

Kuidas suhtud mõttesse, et Tatarstani poisid peaksid teenima ainult Tatarstanis?

Sõjavägi on ikka sõjavägi. Olgu Tatarstan või Kaug-Ida, kasarmud, ohvitserid ja määrustikud on ikka ühesugused. Minu meelest siin vahet ei ole.

«Näljas sõdureid ei ole»

Tatarstani sõjakomissariaadi kodanike ettevalmistamise ja sõjaväeteenistusse kutsumise osakonna ülem Dmitri Gurõljov kommenteeris näljas sõdurite küsimust järgmiselt: «Ärge ajage jama. Elame 21. sajandil. Näljas sõdureid ei ole.»

Intervjuus raadiojaamale Azatlõk teatas Gurõljov, et probleem sealihaga on Venemaa sõjaväes täielikult lahendatud: «Tänapäeval on toitlustamine sõjaväes korraldatud Rootsi laua põhimõttel. Valikus on minimaalselt kaks rooga. Kui on sealiha, siis on selle kõrval kindlasti kas linnu- või veiseliha. Võimalus valida on paljudes väeosades. Arvan, et see on väljamõeldud probleem.»

Gurõljovi arvates nendes väeosades, millega on loonud suhted Tatarstani omavalitsused, ei ole üldse mingeid probleeme.

«Kui tekivad mingid küsimused, siis sõidavad võimuorganite esindajad kohe kohale ja selgitavad põhjused välja. Viimasel kahel-kolmel aastal pole üldse enam probleemidest kuulda olnud. Ma isegi ei mäleta enam, millal sõitsin viimast korda midagi välja selgitama. Teenistusaeg on nüüdseks lühenenud aasta peale. Ülemate vastutus on kasvanud. Määrustikuväliseid suhteid ei esine,» andis Gurõljov teada dedovštšina kohta.

2500 Tatarstani noorukit, kes kutsuti sel kevadel aega teenima, saavad teenistuse läbi teha väeosades, millega teevad koostööd Tatarstani rajoonid ja linnad.

* * * *

Samal ajal hukkub Venemaa sõjaväes endiselt kutsealuseid.

12. märtsil 2017 maeti Permi krai Oktoobri rajooni Bikbai külas sõjaväeteenistuses viibinud Deniss Hamidullin. Sugulaste sõnul pressiti Denissilt raha välja ja noormees tappis end. Teise versiooni kohaselt ta tapeti. Uurimine käib.

Permi kraist oli sõjaväkke võetud ka Ilnar Zakirov, kes Habarovskis aega teenides endalt elu võttis.

Tšeljabinski oblasti Arslani külast pärit Ruslan Aidarhanovi surm sai teatavaks 3. septembril 2011. Tema teenis Sverdlovski oblastis Jelani garnisonis. Sugulased ei uskunud ametlikku versiooni, et noormees ennast üles poos – surnukehal oli nimelt rohkelt haavu.

2010. aastal hukkus väeteenistuse ajal Tatarstanist pärit Ilšat Usmanov.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


* Dedovštšina – nooremate ajateenijate alandav kohtlemine vanemate ajateenijate poolt Nõukogude armees ja Venemaa Föderatsiooni relvajõududes.

** Utšebka – õppeväeosa, kus kutsealustele antakse baasväljaõpe.

*** Namaas – teatud palvus, mida muhamedlased sooritavad viis korda päevas