Mihkel Mutt: arvamusliputajad (23)

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Arno Saar / SL Õhtuleht

Arvamusliputaja hakkab peagi tõsimeeli arvama, et mida hullem, seda parem. Iga kord, kui ta on suutnud šokeerida, tundub talle, et «soh, paistab, et seekord läks täkkesse», kirjutab Mihkel Mutt.

Inimesed avaldavad avalikkuses arvamust mitmesugustel põhjustel. Mõni teeb seda ameti tõttu. Tulemused ei pruugi olla üldse kehvad. Vastupidi, siin on sarnasust elukutseliste humoristidega. Nagu ütles üks meie läbi aegade suurimaid sel alal, peatne juubilar Toomas Kall: «Kui mina suvatsen naljatada, siis ma lihtsalt teenin leiba.»

Mõni kirjutab siirast murest Eesti ja/või inimkonna pärast. Mõnda ajendab poleemiline kirg ja intellektuaalne hasart, nad tahavad piike murda ja tõde välja selgitada.

Alati leidub neid, kes vajavad arvamusliidri tiitlit nagu täiendavat tärni pagunitele või sulge kübarale. Aeg-ajalt tuleb esineda, et oma olemasolu meenutada, eriti enne valimisi. Arvamuse avaldamine on nende puhul umbes nagu käibemaksudeklaratsiooni täitmine. Kui viimast teeb raamatupidaja, siis loo kirjutab nõunik.

Muidugi on kõikidel mainitud ja mainimata arvajatüüpidel ühisosa: arvamustoimetaja ametipost ei välista missioonitunnet, suurim südamevalutaja pole prii pisukesest edevusest jne. Nii ei seisa ka see liik, kellele pealkirjas viidatud, täiesti omaette. Siiski on arvamusliputajal olemuslikke erinevusi ülejäänuist. Talle ei piisa lihtsalt diskussioonis osalemisest, vaid tema arvamus peab teistest silmatorkavalt erinema ja šokeerima. Ka teiste arvajate mõtted ei tarvitse alati põhiliiniga haakuda, aga see tuleb neil loomulikult ja vahel koguni sisemisi takistusi ületades. Nad teavad, et nende mõtted pole populaarsed, aga tõevajadus on suurem.

Poliitiline konjunkturist teab, et ta tõde väänab, ja isiklik edevus ei mängi tema puhul olulist rolli (kui mängurõõm masside lollitamisest kõrvale jätta). Seevastu arvamusliputajal on keskne just isiklik rahuldus, tema tahab oma eriskummalise arvamusega silma torgata, nii et kõik kiljuksid uih ja aih.

Arvamusliputamisel on mitu vormi. Mõni kirjutab väga segaselt ja võõrsõnadega, nii et normaalsel inimesel võtab arusaamine aega. Lugeja vihastab, aga just seda liputaja taotlebki. Tema rinda täidab uhkus, sest tavaliselt kirjutada oskab igaüks, aga niimoodi nagu tema – väga vähesed, sest see on euroopalik ja progressiivne. Mõni kirjutab selgemini, aga maalib musta valgeks, selleks et näidata, kuidas tõde on väheste pärisosa ja et tema kuulub valgustatute hulka. Näiteks elab harimata pleebs alles rahvusriigis, kus inimesed jagunevad meesteks ja naisteks, kus eksisteerib veel perekond, kus Eestil on oma ajalugu jne. Seevastu nemad on sellest kõigest ammu üle, nemad on avataarid, kes ajaloost ette jõudnud.

Liputajad jagunevad omakorda mitmesse järku. Kuigi neil on ühist, tuleb nad siiski lahus hoida. Kõige lihtsamad on need, keda kannustavad eeskätt edevus ja auahnus. Siis on neid, kes oma jaburdusi tõsimeeli usuvad, igal juhul nad argumenteerivad neid. Sest nende jaoks ei saa tõde olla tavaline, vaid alati erandlik. Paraku maksab ka selles vallas reegel, et korda tegu, saad harjumuse jne.

Arvamusliputaja hakkab peagi tõsimeeli arvama, et mida hullem, seda parem. Iga kord, kui ta on suutnud šokeerida, tundub talle, et «soh, paistab, et seekord läks täkkesse». Mida rohkem teda rünnatakse, seda kindlamalt talle tundub, et «seekord puudutasin ühiskonna valusat närvi». Ta tunneb end kõrvust tõstetuna, meelekohtades kohiseb ning joobumus tuleb peale. Tema ju näeb, kuidas asjad tegelikult on, tema on kõrgem klass, vaimu-jedirüütel, ideealane siresäär.

Siis on veel neid, keda kannustavad trots ja pime viha. Nad on midagi plangu ääres räuskava joodiku ja pommipanija vahepealset. Nad tahaksid lihtsalt äsada, kõigele virutada, kõik täis oksendada. See on läbi ajaloo korduv tüüp ja selle esindajatega pole mõtet vaielda.

Paraku ei saa avamustoimetajad liputajaid päriselt tõrjuda (kuigi mul on tunne, et vahel tahaksid), sest nad riskivad külge saada demokraatiasummutaja tiitli, liiati toovad liputajate jauramised nördinud lugejatelt klikke ja ühes sellega reklaamiraha. Lolli euro on sama kallis kui targa euro, klikk on klikk. Sellest on kahju, sest arvamusliputajad solgivad arvamusturgu.

Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et kõik, keda hurjutatakse, oleksid arvamusliputajad. Juhtub, et sama palju saavad sõimata kõige paremad autorid ja nende head lood (üldse, kes ei saaks tänapäeval sõimata?!). Vahe on selles, et nemad ei ole seda taotlenud, see viib nad kimbatusse ja võib kibestada.

Endast mõista on ka nende sõimajad ja näägutajad teised kui arvamusliputajatel, samuti erineb toon. Kui liputajate peale ollakse üldjuhul kirjaoskajalikult nördinud, siis endast targemale autorile on kombeks verbaalselt lihtsalt krae vahele lasta. (Mõne aja pärast võivad need autorid endalt küsida, mis mõtet on kirjutada neile, kellel ei jookse tarkus mitte üksnes mööda külgi maha, vaid kes teadlikult selle üle ilguvad? Kas poleks parem lihtsalt käega lüüa ja (arvamus)platsilt minema kõndida? Aga nii ei tohi mõelda. Sest kahe ülbe lolli ja kolme lihtsalt ükskõikse kõrval on ka mitu, kes tahavad tõde leida, ja kokkuvõttes püsib inimsugu just nende najal.)

Muide, arvamusliputajale ei piisa lihtsalt sõimust. Ta ju teab, et sõimatakse ka normaalseid autoreid. Seepärast ta tahab, et tema seisukohtade peale ärrituksid haritumad inimesed või üldse need, kes tema arvates ühiskonnas mingit positsiooni omavad.

Lugeja ehk ootab, millal ma konkreetsete nimedeni jõuan. Aga see tähendaks neile reklaami teha ja sellest ma hoidun. Ma isegi ei maini, mis väljaannetes neid kohtab. Neid on niihästi kultuuriväljaannetes kui vaimu hämarates nurgatagustes.

Arvamusliputajad seisavad meediamajakate reelingul ja plagistavad oma arvamusmantli hõlmu, mille vahelt paistavad nende ideekaunidused. Mõni seisab seal sellepärast, et «parim möödas» on ning ta tahab pildil püsida, et pensionilisa teenida. See on inimlikult mõistetav, aga siiski oleks väärikam, kui nad vaikiksid ja mõtleksid oma hingeõnnistusele. Enamik liputajaid, vastupidi, tahavad endale alles reklaami teha, et neid märgataks.

Igasugusele liputajale on katastroof, kui ta kedagi ei šokeeri. Pärisliputajatel pole vist parimad päevad, sest sugulist kraami on igal pool väga palju. Sellega on koduvillasel pargiliputajal sama raske konkureerida kui FIE-l suure kauplusketiga. Nii on ka maailmameedias veel palju vängemaid seisukohti kui need, millega meie arvamusliputajad välja tulevad. Aga need jäävad tavalugejale enamasti kättesaamatuks, sest eesti keel kaitseb ka arvamusliputajat.

Kommentaarid (23)
Copy
Tagasi üles