/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Mustanahalised on Venemaal üldiselt hästi integreerunud, nad peavad ise hakkama saama ja ise end motiveerima, siiski on ka ebaõnnestumisi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: kuidas elavad mustanahalised Venemaal? (1)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
26. juuli 2017, 12:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopat ujutab üle massiline sisseränne Aafrikast ja Lähis-Idast. Kuni Brüsselis mõeldakse, kuidas täpselt tsivilisatsioonide konflikti lahendada, on Venemaa valinud oma tee ja asunud Aafrika mustanahalisi sisserändajaid muutma kohalikeks venelasteks.
Venemaa ajaloost leiab küllaga näiteid, kuidas vene kultuur on mõjutanud isiksust ja saatust. Näiteks Saksa printsessist Sophiest sai Venemaal suur keisrinna Katariina II, juudi poisikesest Borissist aga suur vene kirjanik Boriss Pasternak. Kõige imetabasem moondumine juhtus Ibrahim Hannibaliga, Aafrika vürsti pojaga, kellest sai aukandja Venemaa keisri Peeter Suure õukonnas.
Hannibal on läinud ajalukku esimese mustanahalise aafriklasena, kes kerkis Venemaal kõrgesse ametisse. Tema tähtsaim «panus» vene kultuuri seisneb siiski eelkõige selles, et ta oli suure poeedi Aleksandr Puškini vaarisa.
Muide, huvipakkuva tõigana seob Hannibali isik minu kodulinna Tomskit Tallinnaga. Just Tomski Jumalaema-Alexiuse kloostris veetis Hannibal asumisaastad 1729–1730. Siberisse saadeti kunagine Peeter I lähikondlane pärast oma kõrge soosija surma. Kuid peagi tõusis ta taas soosingusse ja määrati 1742. aastal Tallinna ülemkomandandiks.
Siiski jäid mustanahalised aafriklased Venemaal veel pikaks ajaks eksootikaks. Kui režissöör Grigori Aleksandrov tegi 1936. aastal kuulsat Nõukogude filmi «Tsirkus», oli tal võteteks vaja mustanahalist poissi, kelle leidmine suurest Moskvast oli õige vaevaline.
Viimaks leiti ossa kolmeaastane James Patterson, kelle afroameeriklasest isa oli suure majanduskriisi ajal Ühendriikidest Nõukogude Liitu tulnud. James Pattersonist sai täiskasvanuna allveelaevnik, 1994. aastal emigreerus ta aga koos emaga tagasi Ameerikasse.
/nginx/o/2017/07/26/6926901t1hb5a6.jpg)
Nõukogude ja hiljem Venemaa filmikunst ekspluateeris pikka aega Ameerika mustanahaliste rõhumise teemat. Kui filmi tegevus käis Ühendriikides, kasutati võtetel ära Moskva Patrice Lumumba nimelise Rahvaste Sõpruse ülikooli tudengeid.
Mustanahaliste järele on meelelahutusäris suur nõudlus
Tänapäeval tegutseb aga Venemaa kinomaailmas juba kodumaine populaarne mustanahaline näitleja Grigori Sijatvinda, kes on sündinud Nõukogude Liidus ja peab ennast venelaseks, ehkki tema tegelik kodumaa on Sambia, kus ta veetis lapsepõlve. Sijatvinda mängib edukalt Moskva teatrites ja on osalenud tervelt 34 filmis, kaasa arvatud menukates seriaalides «Köök» ja «Hotell Eleon».
/nginx/o/2017/07/26/6926363t1h4520.jpg)
Tänapäeva Venemaa meelelahutusäris valitseb lausa mustavereliste buum. Mustanahalised näitlejad, lauljad ja tantsijad loovad ansambleid ja tantsutruppe, töötavad diskorina nii pealinna menukaimates klubides kui ka provintsirestoranides.
Kuid peamiselt tõmbavad neegreid Venemaale jalgpall ja ülikoolid. Venemaa jalgpalliklubides mängib koguni 24 Musta Mandri riigi esindajat. Tumedanahalised jalgpallurid paistavad silma suure füüsilise taluvuse ja tagasihoidlike nõudmistega. Nii näiteks teatas jalgpalliagent Dmitri Seljuk hiljaaegu, et on valmis aitama klubil Tom meeskonda komplekteerida. Ta pakkus välja kuus välismaalast, kes on valmis mängima elukoha ja toidu eest. Agent täpsustas, et tegu on Aafrika mängumeestega, peamiselt noortega.
Aafrika noored ei tõtta Venemaale mitte ainult jalgpalli mängima, vaid ka teadmisi omandama. Loomulikult on kõige enam Musta Mandri tudengeid Moskvas ja Peterburis, kuid neid võetakse rõõmuga vastu ka provintsis.
Venemaa uudisteagentuurid kõnelesid jaanuaris ühest Ghana noorukist, kes hääletades ja omal jalal jõudis Uuralisse, kus soovis astuda Jekaterinburgi Ülikooli. Tomski Polütehnnilises Ülikoolis sai kahe aasta eest bakalaureusekraadi esimene Lääne-Aafrikast Elevandiluurannikult pärit tudeng. Césare Aimée Konan valis erialaks nafta-gaasitööstuse. Ülikooli lõpetamise järel kavatses Konan jääda Venemaale ja leida siin erialast rakendust.
Venemaal tegutseb lausa Aafrika üliõpilaste assotsiatsioon, mis kureerib Musta Mandri õppiva noorsoo elu Venemaa kõrgkoolides. Aafrika üliõpilased mitte ainult ei õpi, vaid ka tutvustavad meelsasti oma kodumaa kultuuri ja traditsioone.
Venemaa ei jää puutumata ka rassikuritegudest
Ent kaugeltki kõiki aafriklasi ei oota Venemaal garanteeritult ees hea elu. Näiteks Moskvas satuvad Nigeeria neiud väga tihti seksiorjusesse ja peavad elama igasugustes urgastes.
Nimelt on just nigeerlased end Moskvas nii põhjalikult sisse seadnud, et on Venemaa pealinnas rajanud mitu suurt maffiarühmitust, mis kontrollivad Aafrikast lähtuvat narkoäri ja inimkaubandust. Paljud Venemaa kõrgkoolidesse astunud aafriklased ei tule õppimise pingega toime, langevad koolist välja ja täiendavad illegaalsete töömigrantide tohutut armeed.
Aafrika elanikke kasutatakse tihtipeale vähese tasu eest massi tekitamiseks mitmesugustel võimude toetuseks korraldatavatel patriootlikel üritustel. See näeb ühtaegu välja traagiline ja koomiline.
Lisaks tekitab üldine vihkamise ja võõraviha atmosfäär, mida Venemaa propaganda igati õhutab, head tingimused natsismi ja rassismi ideoloogia levikuks ühiskonnas. Sellise ideoloogia esindajate ohvriks langevad eelkõige aafriklased, kelle nahavärv annab ju silmaga nähtavalt tunnistust välismaisest päritolust.
Näiteks leiti veebruaris Tatarstanis Kaasanis Tšaadist pärit mehe surnukeha. 24-aastane nooruk oli õppinud Kaasani Föderaalse Ülikooli õigusteaduskonna teisel kursusel. Tema kehal tuvastati rohkelt noahaavu ja talle oli tekitatud ajupõrutus.
Märtsis peeti kinni kaks noormeest, keda kahtlustati Aafrika tudengi tapmises. «Politsei andmetel on nad seotud neonatsliku ideoloogiaga,» öeldi ametlikus teadeandes. Neid oli juba varem võetud kriminaalvastutusele raskete vigastuste tekitamise ja rassiviha õhutamise eest.
Ka minu kodulinnas Tomskis juhtus mõne aasta eest kurb lugu. Mustanahaline ameeriklane David Richardson tutvus internetis Tomski neiuga, armus temasse, sõitis Venemaale, abiellus ja hakkas õpetama inglise keelt ühes Tomski ülikoolis. Peagi aga hakati Ameerika päritolu õpetajat kahtlustama spionaažis, tema Venemaa viisa tühistati ja ta saadeti maalt välja. Tema aga oli sügavalt armastanud Venemaad ja venelasi!
Edu saladus on lihtne
Kõigest hoolimata on aafriklased hakanud tasapisi pidama Venemaad kodumaaks. Edu saladus on õigupoolest lihtne: tuleb armastada maad, kus elad, ning võtta omaks selle rahva keel ja kultuur, kelle keskel elad. Hiljaaegu sai suure leviku Youtube’i videoklipp, milles Tomski 58. kooli kasvandikud esitasid Kaukaasia tantsu lesginkat.
Selles peitubki rahvaste sõpruse tõeline sügav mõte: eri, sageli omavahel vaenutsevate rahvuste noored leiavad ühise keele tantsus ning väljendavad kunstiliste vahenditega ühist armastust maailma vastu.
Niisiis tantsigem ja olgem õnnelikud!
Mina aga jätan Postimehe lugejatega mõneks nädalaks hüvasti. Tänan teid, et oleme saanud koos aega veeta. Loodan, et see kestab edasi.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.