Jaak Aab: Eestis ei ole keegi üleliigne

Jaak Aab. Foto: Liis Treimann

Vajadus riigi- ja haldusreformi järele lähtub objektiivsetest asjaoludest ning selle juures on valitsus avatud kõigile konstruktiivsetele ettepanekutele, kirjutab riigihalduse minister Jaak Aab.

Rahvastiku, majanduslike ja tehnoloogiliste muutuste virvarr puudutab kõiki inimesi. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Demokraatlikud riigid püüavad tagada oma kodanikele selles kirevuses stabiilsuse ja vajalikud teenused. Me tahame olla avatud uuele.

Paratamatult ei jõua riigid kodanike vajadustele teenustega kohe alati järele – trendid muutuvad üleöö, nagu ka inimeste mõtted ja vajadused. Eesti on olnud teistega võrreldes kiire ja paindlik – meenutagem äsja vastu võetud nn Uberi seadust.

Ühiskondlikud pöördelised muutused ja nendega toimetulek on arutlusel kõikjal. Eesti suurim proovikivi on demograafiline muutus. Tööjõuline elanikkond väheneb ning abivajajate hulk kasvab.

Valitsus ja küllap ka inimesed näevad, et me vajame riigireformi: Eesti valitsemise korraldus vajab uuendamist senisest oluliselt tõhusamaks. Lisaks demograafilistele muudatustele peame harjuma ja aktsepteerima, et majanduskasv on aeglane, tootlikkuse tõus väike. Piirkondlikud erisused süvenevad, toimub ääremaastumine. Mida teha? Eesti arengut tuleb ühtlustada.

Meie prioriteet, esimene suurem samm riigireformist, on seni olnud kohalike omavalitsuste haldusreform. Mõnede ühendamiste kohta minnakse tõenäoliselt küsima ka kohtu arvamust – nii suure reformi puhul on see normaalne. Kui omavalitsused soovivad saada kohtu hinnangut, siis on tegemist põhiseadusliku vaidlusega ja sellega peab tegelema riigikohus.

Oleme pikka aega soovinud, et omavalitsused oleksid võrdsemad, et oleks võimalik otsustamist inimestele lähemale tuua: nii õigusi kui ka vahendeid. Seni on omavalitsustele uute ülesannete andmine olnud keeruline, sest võimekus on olnud omavalitsustes väga erinev.

Haldusreformi oluline põhjus ja indikaator on just kohalike omavalitsuste tähtsuse suurendamine. See, mille üle me praegu valdavalt arutleme ja vaidleme – piirid ja maakondlik kuuluvus – pole peamine. Järele peab jõudma ka sisu – raha ja ülesanded, mis on haldusreformi olulisem algatuspõhjus ning osa riigireformist.

Järgmise kolme aasta jooksul läheb omavalitsuste tulubaasi juurde 125 miljonit eurot – seda praeguste olemasolevate ülesannete ja kohustuste tagamiseks.

Suuremate omavalitsuste saavutamise eelduseks olev haldusreform on lõpusirgel ja maavalitsuste lõpetamise seadus on vastu võetud. Ka kohalikele omavalitsustele uute ülesannete andmise tahe on olemas.

Soovime anda kohalikele omavalitsustele täiendavaid ülesandeid ja otsustusõigust koos rahaga, lisaks sellele anname veel lisaraha kohaliku elu arendamiseks. Alates ühistranspordi korraldamisest, mis võimaldab liikuda maakondades tasuta ühistranspordi poole, kuni haridus- ja sotsiaalhoolekande kohaliku omavalitsuse tegevusvaldkonda sobivate ülesanneteni. Sellega suureneb kohalike omavalitsuste osakaal võrreldes keskvalitsuse rolliga, sh ka eelarve võtmes – eesmärk on saavutada tugevamad, suuremad ja kompetentsemad omavalitsused. Kui praegu on omavalitsuste ainuotsustada 25 protsenti avaliku sektori eelarvest, siis nelja aasta pärast tahaksime jõuda 30 protsendini.

Omavalitsuste koostöös hakkavad sündima muu hulgas ka maakondlikud arengukavad ja projektid. Omavalitsused võtavad üle rahvatervise ja turvalisuse prioriteetide seadmise, aga ka rahvastiku- ja perekonnaseisutoimingud – see on üks vähestest teenustest, mille pärast inimesed seni maavalitsusse pöördusid. Et sõlmida või lahutada abielu, tuleb aasta algusest pöörduda mitte maavalitsuse, vaid maakonnakeskuse linna- või vallavalitsuse poole.

Kui mainida veel tegevusi, mille võtavad üle kohalikud omavalitsused, võib välja tuua näiteks saarevahi korraldamisega seotu, aga ka juba rohkem räägitud protseduurid valimiste korraldamisel.

Esimesena antakse maavalitsuste funktsioonidest selle aasta septembrist haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalale üle haridusvaldkonna ülesanded.

Riigireform on valitsuse prioriteet, me ei tee seda uisapäisa: on loodud riigireformi koordinatsioonikogu, riigikogu erikomisjon, ettevõtjatest ja ühiskonnategelastest koosnev nõuandev riigireformi nõukoda. Kõik käigud mõtleme ja kalkuleerime läbi, samm korraga.

Avalikult kritiseerijatelt ootame konstruktiivsust. Küsimus ei ole selles, et riik ei oskaks ise kuskilt alustada: haldusreform toimib, riigireformi tegevuskava aastateks 2017–2019 võttis valitsus vastu, ajakava on olemas ning kõigil on võimalik nendega tutvuda. Töö käib sisuliselt. Küsimus on konkreetsetes ettepanekutes. Pakkuge häid ideid ja me teeme.

Ettepanekud stiilis koondame-pool-ametnikkonda ei ole adekvaatsed. Riigi jaoks ei ole koondamine eesmärk omaette. Me vajame inimesi. Küsimus on tõesti efektiivsemaks muutumises – asjade ümberkorraldamises – ning teenustes, mida ja kuidas kodanikele pakkuda.

Senine eesmärk on olnud, et samas rütmis tööealise elanikkonna vähenemisega väheneb ka avaliku sektori töötajate osakaal. Möödunud aastal vähenes avaliku teenistuse (riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse) töötajate osakaal 2,1 protsenti ehk 600 inimese võrra – kiiremini kui tööealine elanikkond. Kokku töötas avalikus teenistuses möödunud aastal 28 513 inimest.

Valitsussektori töötajate arv vähenes möödunud aastal samuti kiiremini kui Eesti üldine tööealine elanikkond: aastaga 1,3 protsenti ehk 1519 töötaja võrra. Kokku töötas valitsussektoris 116 734 inimest. Muide, kõige suurema töötajaskonnaga olid kohaliku omavalitsuse üksused, kus töötas 61 857 inimest, mis moodustas kogu valitsussektori töötajate arvust ligikaudu 53 protsenti.

See avaliku sektori töötajaskond, keda inimesed nimetavad valdavalt «ametnikeks», on tegelikult väike osa. Riigi palgal on ka õpetajad, päästjad, politseinikud jne.

Üks oluline komponent riigireformist – riigiasutuste väljaviimine pealinnast – on mõeldud tasakaalustamaks ja kompenseerimaks töökohtade kadumist maakonnakeskustes. Ka mulle on öelnud vallajuhid, kes ei näe pärast valimisi omale töökohta terendamas, et kui nad tööd ei leia, tõstavad kaabut ja lahkuvad Eestist.

Riigipalgaliste töökohtade hajutamine, Tallinnast väljaviimine, on praegu üks olulisemaid järgmisi samme. Ministeeriumid ja hallatavad asutused valmistavad ette oma töökohtade väljaviimist Tallinnast eelkõige maakonnakeskustesse. Valitsuskabinet on püstitanud eesmärgi viia välja tuhat töökohta 2019. aasta lõpuks ja 2/3 kohta on ettepanekud juba olemas ning ülejäänu osas käib töö. Need asutused, mis on nõus viima töökohti maakonnakeskustesse, on kõigile eeskujuks.

Riigireform jätkub, kõigi ettepanekutega töötame edasi, et valitsemise korraldust paremaks muuta. Iga mõte, mis aitab valitsemist kiiremaks, paremaks ja efektiivsemaks muuta, on hea mõte ja kaalumata me seda tagasi ei lükka.

Eestis ei ole vaja mitte vähendada ametnike arvu, vaid leida kõigile inimestele sobiv töö, mis Eesti majandust hoogustab ja elukorraldust arendab. Meil ei ole mitte ühtegi inimest üle.