/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Suurbritannia praegune halb kogemus Euroopa Liidust lahkumisel peaks olema hoiatav näide Eesti euroskeptikutele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: Eestit tuleb päästa euroskeptikute käest (13)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
12. juuli 2017, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
28. juunil läksin väga erutatult, lausa ärevalt rahvusraamatukokku, kus Eesti endise välisministri Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond korraldas rahvusvahelise konverentsi «Brexiti-järgne Euroopa».
Mulle pakkus tohutult huvi asjaolu, et konverentsil pidi osalema Sir Gerald Howarth, Briti konservatiivse partei tuntud liige, parlamendisaadik aastail 1997–2017 ning tuntud euroskeptik ja Brexiti pooldaja.
Mina olen teatavasti sügavalt veendunud Euroopa ühtsuse toetaja, sest minu meelest on see ainuke tõhus mehhanism, kuidas lahendada majandusliku ja ühiskondliku arengu probleeme, kindlustada julgeolek ja demokraatlike institutsioonide kaitse. Seepärast oli Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust mulle väga valus.
Mulle ei andnud kuidagi rahu küsimus: kas Euroopa Liidu vastastel on reaalseid tugevaid argumente, mis võiksid mõjutada ka minu seisukohta?
Intellektuaalse tegevuse harrastajana kaldun muudkui kõige üle mõtisklema, kõiges kahtlema ja lakkamata otsima vastust küsimusele elu mõttest. Võib-olla ei ole minu arusaam Euroopa ühtsuse kohta õige. Võib-olla on Euroopa Liidust lahkumise apologeetide käsutuses salajasi, mulle kui lihtsurelikule seni kättesaamatuid teadmisi, mida nad jagavad siis viimaks ka minuga. Võib-olla lähen minagi pärast kokkupuutumist sellise isiksusega nagu Sir Howarth Toompea platsile, käes plakat «Välja Euroopa Liidust! Eesti vabaks!»
Ent pärast konverentsi lahkusin rahvusraamatukogust siiski selge ja kindla teadmisega, et Eestit ei ole vaja päästa mitte ühtse Euroopa, vaid hoopis euroskeptikute eest.
Kahe teraga mõõk
Sir Howarthi ettekanne kandis pealkirja «Brexit and the Future of Europe» («Brexit ja Euroopa tulevik»). Ta mitte lihtsalt ei valmistanud mulle pettumust, vaid pettusin temas äärmiselt sügavalt ja põhjalikult.
Hakkasin isegi pisut tundma hirmu Suurbritannia tuleviku pärast, kus sellised poliitikud nagu Sir Howarth on määranud oma riigi saatuseks olla Euroopa paaria. Oma seisukohtade tõestuseks esitas Sir Howarth andmeid, mille kohaselt pärast referendumit Suurbritannia lahkumise kohta Euroopa Liidust ei toimunud vähimatki majanduskatastroofi: ülemaailmsed ettevõtted jätsid alles oma Londoni kontorid, investeeringute maht ei vähenenud, tööpuudus ei kasvanud, rahvusvahelised korporatsioonid kavatsevad koguni avada Suurbritannias uusi tütarettevõtteid.
Ma ei suutnud loomulikult hoiduda küsimustest ja pöördusin esineja poole järgmiselt:
«Lugupeetav söör! Te rääkisite ainult Brexiti-järgsetest headest uudistest. Aga kas on olnud ka halbu uudiseid?»
Sellele vastas Sir Howarth kategoorilisel toonil: «Ei, halbu uudiseid mul ei ole!»
Aga minul, paraku, on halbu uudiseid Suurbritanniale. Ja ka Sir Howarthile.
Eurostati andmetel kasvas Euroopa Liidu riikide sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis keskmiselt 0,6 protsenti, Ühendkuningriigis aga 0,2 protsenti. Inflatsioon oli 2017. aasta mais Euroopa Liidu riikides keskmiselt 1,0 protsenti, Ühendkuningriigis 2,9 protsenti. Töötasu kasv jääb Ühendkuningriigis inflatsioonist maha, mistõttu inimeste reaalne sissetulek väheneb.
Peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides kasvas mais jaekaubanduse maht, Ühendkuningriigis kahanes see aga 0,9 protsenti. Sealjuures langes automüük Suurbritannias 8,5 protsenti, samal ajal kui Euroopas see kasvas 6,6 protsenti. Automüügi osas kerkis turuliidriks Saksamaa, kus kasv oli ligemale 13 protsenti.
Tuntavalt halvenes Ühendkuningriigi kaubavahetuse bilanss: 2017. aasta jaanuarist aprillini kasvas eksport kaheksa protsenti, import üks protsent ning import ületas eksporti 55 miljardi euro võrra. Sel moel sai Suurbritanniast kaubavahetuse negatiivse bilansi poolest Euroopa juhtriik, mis annab tunnistust eksportivate majandusharude nõrkusest.
Kui võrrelda, siis Saksamaa tõusis esikohale kaubavahetuse positiivse bilansi poolest: eksport ületas importi tervelt 80 miljardi euroga. Need andmed näitavad, et Suurbritannia majandus sõltub väga tugevasti välisturgudest, sealhulgas Euroopa turust, mille arvele langeb oma pool impordist ja ekspordist.
Ma ei hakanud muidugi oma külastaja staatust kurjasti ära kasutama ega alustanud vaidlust auväärse põhiesinejaga. Aga kui ma poleks nii hea kasvatusega, siis oleksin ehk öelnud midagi sellist:
«Lugupeetav söör! Tundsime ühiselt rõõmu, kui 1989. aastal langes Berliini müür, mis jagas kaheks ühtse saksa rahva ning kogu maailma lääneks ja idaks. Saame aru, et müürid rahvaste vahel on väga halb asi. Miks te siis tunnete rõõmu, et Suurbritannia otsustas ennast Euroopast uue müüriga eraldada?
Te ise ütlesite, et Brexit tähendab Suurbritanniale kontrolli taastamist piiri üle, kontrolli tööjõu ja kaupade liikumise üle. Milleks seda vaja on? Et peatada migrantide vool? Aga migrandid on ju probleemiks kõigile Euroopa riikidele.
Nii tuleb välja, et Suurbritannia üritab pääseda Euroopa ühise probleemi lahendamisest. Sellisel juhul on ju tegemist enda nõrkuse tunnistamisega, sooviga mängust välja astuda ja jätta kogu raskus võitlemisel illegaalse rändega Euroopa Liidu õlule. Kas selline positsioon väärib tõepoolest austamist? Kas isolatsionistlikul poliitikal saab üldse olla väljavaateid?
Tahate vabaneda Euroopa bürokraatiast? Aga Brüsselis töötasid ju teiste seas ka Suurbritannia bürokraadid, kes langetasid otsuseid kõigile ühenduse liikmesriikidele, sealhulgas Ühendkuningriigile olulistes küsimustes. Nüüd kolivad need bürokraadid lihtsalt Londonisse, nii et bürokraatide arv Suurbritannias kasvab veelgi.
Tahate loobuda raha maksmisest üleeuroopalisse eelarvesse, millest lahendatakse vaesemate riikide probleeme? Tugevama jõud ent selles ju seisabki, et ta abistab nõrgemaid, mitte aga selles, et ta neile selja keerab.
Pealegi sai Suurbritannia sellestsamast ühisest eelarvest ka ise päris korraliku summa näiteks hariduse ja tervishoiu ülalpidamiseks. Suurbritannia tahab Euroopa Liidust välja astuda, et saada veel suuremaks? Aga teate mis: osa ei saa kunagi olla suurem kui tervik.
Lisaks tundub, et Sir Howarthile on ka isiklikus plaanis üks päris halb uudis: 2017. aasta valimistel kaotas ta oma koha parlamendis. Olen kindel, et seegi on Brexiti tagajärg, mida lugupeetav söör nii tuliselt toetab.
Valija peab ise tegema õige valiku
Kahjuks on euroskeptikute liikumised leidnud peaaegu kogu Euroopas üpris tugevat toetust väga mitmesugustes ühiskonnakihtides. Näiteks võib tuua Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, Prantsusmaa Rahvusrinde, Itaalia Viie Tähe liikumine. Eestigi pole erand. Tõsi, lugupeetav proua Kristiina Ojuland ei kutsu riiki otsekohe Euroopa Liidust välja astuma.
Kuid Eestis on kaks poliitilist jõudu, mis on euroskeptitsismist haaratud. Need on Rahvuskonservatiivne Erakond (EKRE) ja Keskerakond. Ainult et üks neist teeb seda avalikult, teises on aga jõud, kes on sellele mõttele ustav nõnda-ütelda pärilikus, ajaloolises plaanis.
Tänavu kevadel tehti EKRE kongressil avaldus, milles peeti hädavajalikuks korraldada Eesti kuulumise kohta Euroopa Liitu uus rahvahääletus.
Eesti konservatiivides tekitab pelgu mõte, et Euroopa Liit võib muutuda hiigelriigiks. EKRE kongressil leiti, et õigus võtta vastu otsuseid võtmetähtsusega küsimustes peab jääma riikide enda kätte. «Immigratsioon ja pagulaspoliitika, riigikaitse, maksu- ja eelarveküsimused, perekonna määratlemine peavad olema eesti valija otsustada,» nõuab EKRE. Teiselt poolt ei taha konservatiivid siiski Euroopa Liidu lagunemist: «Näeme tõsiseid väljakutseid oma julgeolekule nii siis, kui Euroopa Liit kaaperdab riigikaitse teemad liikmesriikide käest keskusesse, kui ka siis, kui liit laguneb.»
EKRE niisugune kahepalgelisus annab erakonna juhtidele võimaluse põigelda eemale otsesest vastusest küsimusele, kas nad on bloki poolt või vastu. Ent soov korraldada referendum Eesti kuulumise küsimuses Euroopa Liitu saab tähendada ainult ühtse Euroopa alustalade raputamist, sest nii muudetakse rahvahääletus poliitiliste spekulatsioonide ja valitsusele surve avaldamise instrumendiks.
Euroopa Liit kujutab endast suurt peret, kus igaüks toob ühiste huvide nimel ohvriks mõne isikliku huvi. Teisiti ei saagi olla. Kas tõesti on vaja kellelegi ikka veel selgitada, et kui Eesti lahkub ühendusest, saab temast aega viitmata Venemaa rahvaste ühtse vennaliku pere liige? Just Euroopa Liit ja NATO on peamised Eesti Vabariigi riikliku suveräänsuse tagajad.
Mis puudutab Eesti keskerakondlasi, siis, nagu teada, olid nad peamine poliitiline jõud, mis 2003. aastal astus avalikult Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastu. Erakonna asutaja Edgar Savisaar siiski ise selgelt oma seisukohta välja ei olegi öelnud, eelistades eesriide taga intriige punuda. Sellest on juba õige palju aastaid, aga Keskerakonna praegune juhtkond ei ole sugugi eelkäijate poliitikat hukka mõistnud ega tunnistanud 2003. aasta avaldusi ekslikuks.
Loomulikult on Eesti peaminister Jüri Ratas, kes ühtlasi on Keskerakonna esimees, korduvalt vandunud truudust ühenduse printsiipidele ning Eesti kindel kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse on kirjas isegi koalitsioonilepingus. Kuid erakonna peasekretär Mihhail Korb jäi ministriametist ilma ikkagi just seepärast, et lubas endale arvamust, nagu võiks Eestil olla ka mõni muu kaitsedoktriin, mis ei näe ette kuulumist NATO ridadesse. See oli tõeline freudistlik keelevääratus.
/nginx/o/2017/05/24/6705243t1hd4ec.jpg)
Loomulikult esineb Keskerakonnas lahkhelisid ja kõikumisi, parteis on oma parem- ja vasaktiib. Need on igati loomulikud protsessid, mis on seotud just Savisaare varjujäämisega, kes varem oli erinevaid mõjugruppe ühendav lüli, suutes koondada rivaalitsevad poliitilised voolud ühtsete majandushuvide taha.
Aga nagu ütles juba Shakespeare'i Hamlet: «Aeg liigestest on lahti, neetud rist – et minult nõuab paikapanemist.» Nii rebenesidki pärast Savisaare lahkumist niidid, mis olid ühendanud neid Keskerakonna poliitikuid, kes on seotud Vene äriga Eestis ja seepärast orienteerunud Venemaale, ning neid, kes on seotud Eesti äriga ja orienteerunud Euroopale.
Seepärast on Keskerakonnas oodata pidevalt omavahelisi hõõrumisi. Ent seni tegutsevad ühe erakonna raames külg külje kõrval poliitikud, kes tuginevad täiesti erinevatele valijarühmadele.
Näiteks Yana Toomi, Olga Ivanona ja Mihhail Kõlvarti poliitilise võimu allikaks on selgelt Eesti venekeelsed valijad. Seepärast peavad nad vastu tulema nende valijate nõudmistele ja ootustele, kes vaatavad Venemaa telekanaleid, hääletavad rõõmsalt Ühtse Venemaa ja Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt ning on veendunud, et lääs on Venemaale sõja kuulutanud ja NATO ohustab Eesti julgeolekut.
/nginx/o/2017/06/15/6787127t1h6988.jpg)
Sellist laadi valijatele on ühtne Euroopa täiesti vastuvõetamatu, sest Venemaa propaganda kujutab Euroopa Liitu patupesana ja kõige veneliku vihkamise kantsina. Kui suure tähelepanuga võetakse Kremlis kõiki Euroopa probleeme, kõiki märke ühtse Euroopa võimaliku lagunemise kohta! Venemaa ajakirjandus teatab juubeldades euroskeptikute valimisvõitudest ning tunneb mõnu Marine Le Peni iga avalduse peale Prantsusmaad vältimatult ees ootava lahkumise kohta Euroopa Liidust.
Ja veel kuidas juubeldati riigiduumas pärast seda, kui britid olid otsustanud Euroopa Liidust lahkuda! Vladimir Putin sedastas napisõnaliselt: «Tubli!» Kogu see meelsus kandub täielikult üle Eesti venekeelsele elanikkonnale.
Venelased on kindlad, et Euroopa elab viimaseid päevi ning peagi roomab põlvili Putini ette armu paluma. Seepärast on Keskerakonna saatuseks sümboliseerida vene valija silmis salajast vastuseisu ühtsele Euroopale, sest muidu keeraksid Ida-Virumaa ja Lasnamäe valijad oma ebajumalatele lihtsalt selja.
Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks Tallinna Televisioon liidab nii erinevaid poliitilisi jõude nagu Keskerakond ja EKRE. Aga õigesti öeldakse, et äärmused tõmbuvad.
Eesti valija peab olema lihtsalt tark ja tegema südames õige valiku, keda Toompeale end esindama saata.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.