/nginx/o/2021/02/26/13652281t1h3396.jpg)
Iseregulatsiooni peale ei saa rahvusküsimustes loota, mistõttu olgu Eesti riigi esmaseks ülesandeks ikkagi asjakäikude juhtimine nii, et jääksime rahvusena ellu ja võiksime oma riigis juba praegu tunda end õnnelike ja tervetena, kirjutab Indrek Tenno.
Eesti on taas iseseisev, kuid nii mõnigi oluline asi ei ole läinud iseseisvale rahvusriigile kohaselt. Eestluse kosumine ja endisele aujärjele tõstmine, mille teokstegemise võimalust kannatlikult ikke all elades ootasime, ei ole kaugeltki loodetud moel teostunud.
Möödas on põlvkonna jagu aega, mil oleme saanud ise oma vabas riigis juhtida protsesse. Ometi on mitmed rahvuslikku heaolu ja sellest sündivat enesekindlust kajastavad näitajad allpool rahuldustpakkuvat arvestust.
Seejuures on paljud meist jätkuvalt okupatsiooniajaga kaasasaadud mentaliteetide nõiduse all ega märkagi ümberringi toimuvaid pahaendelisi süvenevaid protsesse. Teised on omaks võtnud uued traditsioone hülgavad moevoolud ja asunud uhkusega eirama esivanemate pärandiliine.
Nii oleme sattunud tasakaaluta olekusse, mis ajab inimesi segadusse ja annab vastukäivaid signaale meie rahvuslike põhieesmärkide kohta.
Meie rahvas on esirinnas näiteks südame- ja veresoonkonna haiguste esinemise sageduse poolest terves meie maailmajaos. Suitsiidsus on meile jätkuvalt meelepärane. Ka meie keskmine eluiga on allpool Euroopa keskmist.
Vaevalt, et oleme loomult mingisuguse erikehva tervisegeeniga rahvas. Pigem oleme sügavas (väike)rahvuslikus depressioonis, mis kajastub ka meie elunäitajates. Ka meie käitumismeelsused tulenevad suuresti aegruumi segapuntrast, kuhu oleme sattunud justkui ootamatult.
On üldtuntud soovitus, et tervise hoidmiseks peaksime mõtlema positiivses võtmes ja juba vanad kreeklased teadsid, et terves kehas asub ka terve vaim ehk siis heas vaimses konditsioonis püsime ka kauem tervena.
Lihtne öelda, aga raske teha, sest ajab ju masendusse, kui nüüd juba põlvkonna jagu aastaid vabas Eestis tööd teinud inimene saab täna sellist «näljapensioni», mida kuuldes isegi «majandusraskustes» kreeklased langeksid minestusse.
Teeb ju vihaseks, kui viisnurkade, punalippude, triibulintide ja muu solvava elemendiga tegelased võidukalt ikka veel ringi trallitavad ja eestlaste valusate mälestuste peale selliselt sülitavad, riik aga räägib selle peale ulmejuttu tolerantsusest.
Ajab ju jooma, kui kõikjal tunnetad vene keele jõulist taaspealetungi (aga ka inglise keelega liialdamist) ja riik ei võta selle vastu midagi ette. Oleme harjunud kinnismõttega, et Narva ja veel mõned Ida-Virumaa asulad on nüüd ja veel pikaks ajaks paratamatult venekeelsed kohad, kuid väljastpoolt Tallinnat tulnu ei tunneta ka seda linna – meie riigi pealinna – eestikeelse ja eestimeelsena – see aga on küll juba riigipoolne raskekujuline tegematajätmine ja ülim risk riiklusele.
Mõni näide minu viimase aja Tallinna külastamise praktikast: Tallinna lennujaamas tegutseb autorendi firma, kus kliendiga ei räägitud sõnagi eesti keelt, vanalinna hotellis ei leidunud eestikeelseid infotekste ega menüüd, külaliskorteri koristaja ei osanud eesti keelt, suvistes välikohvikutes töötasid tegelased, kes rääkisid vene, inglise ja soome keeles, kuid mitte riigikeeles (ülimalt piinlikud hetked koos minu Gruusia külalisega, mille väljavabandamiseks ma ei leidnudki midagi tõsiseltvõetavat), ja kahjuks käib siia lause lõppu: ja nii edasi.
Kas pole need mitte äärmuslikud näited riigis, mille kohustus on põhiseaduse järgi hoida ja säilitada ühe väikerahva keelt? Oleme tolereerimas liiga paljut, mis viib meid ennast tasahilju hauda.
Meie pealinnas ja riigis toimub tegelikult palju õõvastavaid asju ja rahvust hävitavaid tegusid.
Troojalased on hobusest täiesti avalikult välja karanud ja osalevad probleemitult riigi poliitikas. Okupatsiooni nad ei tunnista, genotsiidi ei ole sobilik mainida, küüditamisi ilustatakse ja õigustatakse. Riigikoolides õpitakse ikka veel vene keeles (kuigi on ammu selge, et see ainult lõhestab ühiskonda) ja kamp avalikult riigivastaseid troojapoliitikuid nõuavad jultunult olukorrale seaduslikku pikendust.
Tasapisi on hakatud harjuma lubamatute asjadega, sest inimesed ei näe enam, et olukord võikski paraneda, ja kaua sa ikka jõuad juua ja masenduda.
Punatank-monumendid, vene keel omavalitsuste asjaajamises, solvavad eestivastased saated kättesaadavates võõrkanalites, mida oleks lihtne sulgeda, riigikeele nõudja läbipeksmine või venekeelsete ajateenijate vandest keeldumine jätavad tunde, et okupatsioon jätkub.
Praegu on venekeelsete järelejätmatu kurnamistaktika igatahes vilja kandmas ja kui keegi loodab, et sellised nähtused kaovad ajapikku iseenesest ja küll asjad saavad vaikselt paika, kui ootame veel mõne aastakümne, siis need naivistid eksivad.
Olukordadel on kombeks end mugavalt sisse elada ja saada loomulikuks. Nii nagu ühel hetkel möödus õige aeg pronksmehe märkamatuks teisaldamiseks, nii saab varsti ka ümber aeg, mil oleks olnud loomulik ja õigustatud minna ühemõtteliselt üle eestikeelsele õppele kõikides koolides, nõuda kogu riigis avalikelt teenindajatelt riigikeele oskust igasuguste eranditeta ja panna selgeprintsiibiliselt paika seisukoht ja nõue, et riigivastane retoorika ja käitumine on lubamatu ja karistatav.
Küüditamiste ja okupatsiooni eitamine ja silumine ei ole ajaloo tõlgendamise küsimus või poliitiliste intriigide vahetusraha, massimõrvu ei saa panna hetkekasu kaalukausile või vastavalt vajadusele pehmendada.
Eelneva eitamine peab olema karistatav – selle on armeenlased ja juudid siiski maailmale selgeks teinud, ja võtkem siit õppust meiegi. Leedulased on teinud selgeks, et punakraamiga lehvitamine on nende rahvale solvav ja seetõttu keelatud; lätlased on seisukohal, et esindusorganeid tohivad valida vaid riigi kodanikud, hoidmaks siseringist eemale asjassepuutumatuid tegelasi ja ideesid.
Praegu aga meenutab meil küll asjade kulg vähikäigu-antslat. Lootus, et koos iseseisvusega ja iseotsustamisega saame tagasi ka õiglustunde inimeste hinge, ei ole teostunud. Kuidas rahvana saavutada meelerahu ja tervist toetavat sisetunnet, kui pikka aega priviligeeritud maailmas elanud seisuslikul poliitseltskonnal on hoolimisnärv rahvusküsimustes nüristunud ja inimeste sisemaailma tasakaalu häirivad tõsiasjad jäävad neile võõraks.
Näiteks on rahvuskehale juba praegu väljakannatamatu taluda noorte suurt väljarändu, millesse ei kavatsetagi erimeetmetega sekkuda. Paanikasse ei aja isegi värske ÜRO rahvastikuprognoos, mis meile pöörast kukkumist ennustab.
Kõigest sellest mõtlemine ja alateadlik meeleshoidmine kahjustab rahva hingeseisundit ja teeb meist järjepanu Euroopa haige rahva tiitli hoidjad.
Tunnetame ju, et meie säilimine etnosena pole iseenesest mõistetav isegi rahu ajal. Viimane rahvaloendus näitas, et noorte seas on ka juba probleemiks neidude vähesus ja eestlaste osakaal riigis pole mainimistväärselt tõusnud, mis on suur läbikukkumine põhiseaduslike rahvuseesmärkide kindlustamisel. Rahvastiku- ja keeleprotsessidel omavooluteed liuelda laskmine on väikerahva säilimise eest vastutavale riigile lubamatu.
Meie poliitikud teevad rahva kulul isegi omavahel lõbusasti nalja. Näiteks teatas üks presidendikandidaat teledebatis päev enne valimisi riigikogus, et ta arvab, et valitakse homme presidendiks. Rahvas seda muidugi ei uskunud.
Kas meil oligi siis sedavõrd ebapädevalt olukorda tajuv kandidaat või lubas ta endale teadlikult sellise «süütu» jama ajamist? Ikkagi väikse ringi siseasi, eks ole, see presidendivalimine, pole rahva asi, mida me siin omavahel pullitame. Samal ajal rahvuslike huvide eest sirgeselgselt seista ei julgeta.
Okupatsioonikahjud on siiani välja arvutamata ja arve esitamata, ärandatud territooriumite eest pole nõutud kahjutasusid või kompensatsioone, on isegi magedalt lastud end ümber sõrme keerata ja jäädud lausa uskuma Vene paradigmat, et hoopis meil on olnud Venemaale territoriaalseid nõudmisi.
Sellise vastutustundetu lobeda stiili taustal elab riik tegelikult risti-rästi lõhestunud skisoelu. Ülikud versus tavainimesed, venelased versus eestlased, ettevõtjad versus tšinovnikud, Suur-Tallinn versus ülejäänud Eesti... ja ometi on mingi seltskonna nägemuses ideaalist puudu vaid kirurgiline peenhäälestusoperatsioon. Aga küllap lähekski linnriik Tallinnal ilma ülejäänud Eestita sedavõrd hästi, et võikski ennast juba uueks Põhjamaaks pidada.
Tõesti-tõesti, õnnelikkus on vaid meeleseisund ja õnnelik inimene püsib ka kauem terve, aga riigist hooliv tundliku närviga ja õiglust taganõudev eestlane vajub mossi, kuna tajub üha selgemalt, et me ei suudagi keskpikas perspektiivis järele jõuda oma rikastele naabritele.
See teeb haiget, kuna naabrid, kellega enne Teist maailmasõda olime võrdsed, vaatavad nüüd meid kui lootusetuid postsovjette. Meie ei ole endale sellist saatust soovinud, kuid tajume, et läänes ei ole siiani mõistetud meie narratiivi sõja ja pika okupatsiooni kohta.
Me pole suutnud maailmani viia tõsiasja, et meie inimkaotused sõjas ja sellele järgnenud aastakümnetel olid suhtarvult rahvaarvu kohta maailma ühed suuremad.
Kohtan maailmas rännates alalõpmata inimesi, ka Euroopas, kes ei tea isegi seda, et olime Nõukogude Liidu koosseisus vangis. Näeme, et maailm ei ole tegelikult läbi seedinud kommunismi rämeda olemuse mastaape ja et selle võimaluse rong hakkab juba ära minema, sest maailmal on üha vähem asja nende sündmustega uute koleduste valguses.
Kahjuks ei ole me ikka veel suutnud väljuda pika okupatsiooniga kaasa saadud vaimsest ja füüsilisest hingerusuvast mõjukeskkonnast. Vaadelge meie inimesi näiteks suurtes lennujaamades – oleme teistega võrreldes allasurutud vaimuga, kühmus, hallid ja õnnetud. Meie maad katavad kolhoosihoonete poollagunenud monstrumid ja pooltühjad näotud korrusmajad, tuletades möödasõitjale igal võimalusel meelde traagilisi absurdiaegu.
Jah, meie loomuses ei ole maailmas pasundada ja hädaldada, pigem mossitame ja n-ö stressame omavahel edasi. Huvitav, mida teeksid näiteks hollandlased, kui aastal 2017 nende endine «suur naaber» neid ikka ja uuesti ruineeriks ja ähvardaks.
Usutavasti oleksid jubedas stressis, paljud jooksid ennast täiski ja ehk esineks ka sellest tingitud enesetappe. Kindlasti aga teeksid nad samal ajal ka hirmsat lärmi ja kisuksid ähvardaja teod kõigile valguse kätte näha, mitte ei pobiseks, et iga väljaütlemise peale pole ka vaja reageerida.
Meie jaoks on aga sedasorti stressiallikas pidev reaalsus. Kahjuks näeme, et lääs peab meie hirme enamasti lennukaks fantaasiaks – aastal 2017 ei saa ju Lääne-Euroopas sõjaohu tunnet kuklas pidada millekski tõsiseltvõetavaks.
Meie sõjajärgsed kogemused ja pikk õigluseootus on lääneriikide elupraktikast erinev. Peame elama positiivsust säilitades kartusega, et enne, kui taastume viimase kapitaalse katastroofiga seotud inimkaotustest ja vaimsest surutisest, võib meid tabada uus katastroof, millest me ei pruugi enam välja tullagi. Meie maa täitub meie palvel erinevate riikide sõjameestega, sest meie ajaloomustri rütmika tõotab meile varem või hiljem uusi jamasid. Teame seda.
Kas 25 aastaga on võimalik ehitada rahvusriik, mille üle võiksime olla uhked? Mina tean vaid seda, et meie pole sellega hakkama saanud.
Ehk olime pärast 50-aastast muttatampimist taasalustades tõesti sügaval allpool nullnivood ja taastu(a)mine võtabki rohkem aega. Saame näha.
Selge on aga see, et iseregulatsiooni peale ei saa rahvusküsimustes loota. Paraku on nii, et kõike juhitakse, ka turgu juhitakse, inimvoole juhitakse, inimmõtteid juhitakse. Kui inimene maailmast kõrvaldada, alles siis algab looduse iseregulatsioon, seni juhib inimene protsesse endale soovitud suunas.
Eesti riigi esmaseks ülesandeks olgu ikkagi asjakäikude juhtimine nii, et jääksime rahvusena ellu ja võiksime oma riigis juba praegu tunda end õnnelike ja tervetena.