Anna Arutunyan.

FOTO: Mihhail Vizel

Menuki «Müstiline Putin» autor Anna Arutunyan räägib Põhjarannikule ajakirjaniku elu võimalikkusest Venemaal ja kirjeldab muu seas, kuidas on olla olukorras, kus nn sõjapealikud võivad sind vaenlase või reeturi pähe maha lasta.

Eesti keeles ilmus Anna Arutunyanilt 2012. aastal Ajakirjade Kirjastuses Matti Piirimaa tõlkes 303-leheküljeline raamat «Müstiline Putin. Feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas».

«The Putin Mystique»

Autor ütleb, et raamat pole niivõrd Putinist, kuivõrd sellest, kuidas vene inimesed suhtuvad võimu Putini isikus.

«Võtsin eri ühiskonnakihistused − vaatlen näiteks tööliste jt seisukohast, kuidas ajaloolised, paternaalsed traditsioonid ilmnevad isegi majandusstruktuurides; kuidas suhtuvad jõuametite ja eriteenistuste esindajad oma rolli Putini ajal; kuidas oligarhid ja ärimaailm näevad oma suhet võimuga. Ja võim ise − kuidas ta näeb enda rolli ja kuidas ta legitimeerib oma voli rahva üle.

Analüüs põhineb väga suurel hulgal intervjuudel, sealhulgas suhtlesin ka Kremli lähikondsetega ja intervjueerisin neidki − mis näiteks sünnib, kui Putin siseneb ruumi. Samuti korruptsiooniküsimus, mis on võimude tegevuse keskne ilming, kes eri pooltest on sellesse kaasatud ja kuidas nad ise sellesse suhtuvad,» räägib Arutunyan, kes peab oma «lapsukest» osaliselt ajakirjanduslikuks ja osalt antropoloogiliseks.

Nii sündis 2012. aastal raamat, mis kannab originaalis, st inglise keeles pealkirja «The Putin Mystique » − autor ei tea, kuidas seda vene keelde tõlgitaks, sest vene keeles pole see siiani ilmavalgust näinud, küll aga neljateistkümnes muus keeles. Hiljem on raamatut täiendatud ja 2014. aastal Ühendkuningriigis ilmunud väljaandesse on lisatud juba ka Ukraina-vastase interventsiooniga seotu.

Arutunyan loodab, et paljudele lugejaile tundus/tundub «Müstiline Putin» värskendavana, sest rohkete putinoloogia raamatute seas valitseb must-valge suhtumine: ollakse radikaalselt kas Putini vastu või poolt, aga autor püüab sellest patust vabam olla. Loomulikult on tema meelest vale, kui inimesed ja üksikisik on võimumasina silmis eimiski, aga teda huvitab eelkõige miks ja kuidas. «Asi pole mitte ainult Putinis, vaid ühiskonnas. Mind huvitas, kuidas need mehhanismid töötavad,» leiab ta.

Trump ja Putin 

Arutunyan oli 20-aastane, kui Putinist sai president, ja kui ta poleks vahepealsel ajal kaua USAs elanud, võiks öelda, et ta on ligi poole oma elust ühe «tsaari» võimu all veetnud. Naine räägib, et kui temalt küsitakse, mis vahe on Venemaa ja USA poliitilisel süsteemil, saab ta kosta, et USAs funktsioneerivad institutsioonid − seda näeme ka Donald Trumpi juhtumi puhul.

«Trump võitleb nendega ja, loodan, jääb alla. Venemaal tasakaalustavad institutsioonid puuduvad, võim on presidendis personifitseeritud: võim on inimene, elusolend − ühes kõigi oma nõrkuste ja puudustega. Ühiskond pole veel õppinud toetuma abstraktsetele institutsioonidele ja seadustele ning selle õppimine on väga pikk protsess. Loomulikult on isiklik võim palju ettearvamatum kui institutsionaalne, sel pole piiranguid ei ametiajas ega võimuvolis,» räägib ajakirjanik.

Avatud Eesti Fondi korraldatud konverentsil kahtles üritust juhtinud Artemi Troitski Venemaa ainsa sõltumatu sotsioloogiliste ja turu-uuringute uurimisasutuse Levada keskuse andmetes, mille järgi Putini populaarsus oli tänavu kevadel kõrgem kui kunagi varem.

Hirmu faktor 

«Usaldamatus sotsioloogiliste uuringute vastu on levinud. Väga popp on kritiseerida sotsiolooge, nagu oleks nemad süüdi selles, mida arvab rahvas. Ses küsimuses ei nõustuks Artemiga, sest sotsioloogia on vaid vahend, tal on oma piirid ja ta ei pretendeeri kõigeteadmisele − ta esitab vaid küsimused ja kirjeldab arvamuste fooni.

Sotsioloogia ei tee prognoose ega ennusta, milleni selline ühiskondlik arvamus võib viia. Näiteks imestati, kuidas USA sotsioloogid ei suutnud Trumpi võitu ette näha, aga nad toetusid vaid arvamusküsitlustele. Vastupidisel juhul oleks olnud mõttekam pöörduda astroloogi poole. Usaldamatus eksperdiarvamuse suhtes, emotsioonide eelistamine ja kaldumine populistide poole on osa üldisest trendist, oodatakse kedagi, kes teab kõiki vastuseid,» räägib Arutunyan.

Ent kui huvipakkuv on lääne inimesele siiski Putini isiksus? «Putin on muutunud palju huvipakkuvamaks Krimmi anneksiooni ja Venemaal alates 2014. aasta algusest toimunud sündmuste tõttu. Putinit on hakatud kartma, sest ta suurendab oma võimu ja Venemaa mõju, sekkudes kõikjale ja luues sellega ohu fooni.

Hiljem ta taandub, aga foon jääb. Inimesed reaalselt kardavad ja lääne poliitikud ei tea, kuidas sellise vastasega toime tulla, sest ta on ettearvamatu. On harjutud oponentidega, kel on oma strateegia ja kelle puhul saadakse vähemalt aru, mis on nende eesmärk. Venemaa puhul sellist arusaamist pole,» räägib ajakirjanik.

Arutunyan teab, mis on sotsioloogia eesmärk, aga toonitab, et hoidub rääkimast mingist müstilisest vene teadvusest või alateadvusest.

USA taust 

Arutunyan suundus seitsmeaastaselt emaga USAsse − varem õpetas ema sealses ülikoolis vene keelt, aga praegu enam ei tööta. Kas ta pole nüüd liiga kaugel Venemaast?

«Naasin Venemaale 2003. aastal. Putini raamatut hakkasin kirjutama alles kuus aastat hiljem, mul oli tollal juba seitsmeaastane ajakirjanikukogemus. Ma ei pretendeeri sellele, et tunnen Vene rahvast, keegi ei tunne seda, keegi ei tunne ühtegi rahvast − pole ühtset substantsi, igas rahvuses on eri tendentsid ja kihistused, majanduslikud faktorid, geograafia, kultuur, mentaliteedi tendentsid. Pole ühtset tuuma, mille põhjal saaks teha kaugele ulatuvaid järeldusi,» räägib Arutunyan.

Kas ajakirjanik võtab isiklikult seda, mis tema sünnimaal toimub − näiteks seoses rünnakuga Ukraina vastu? Naine vastab, et tema üleelamised on tema omad. Aga muidugi on tal isiklik side sõjaga Ukrainas, sest ta on viibinud nii Krimmis, kus toimus parajasti annekteerimisprotsess, kui ka Donbassi lahingupiirkonnas ning kirjutanud sellest ajalehes USA Today.

«Omadele võõras, võõrastele oma» 

«Olin vabakutseline, sõitsin kohale ja see oli ka mulle väga ohtlik. See oli alles sõja alguses, kui Donbassis oli palju jõukusid, kes hõivasid hooneid ja ootasid Putini  toetust. Kõik oli väga kaootiline. Sain akrediteeringu oma endiselt ajalehelt The Moscow News, kus töötasin 2013. aastani.

Kuna tegu oli Vene lehega, mind usaldati, pealegi räägin ma ju vene keelt. Samas pidin kartma, et kui saadakse teada, kes ma olen, peetakse mind spiooniks ja/või reeturiks ja... lastakse kohapeal maha. See oleks olnud palju hullem kui see, et oleksin kohe alguses end USA ajakirjanikuna esitlenud,» räägib Arutunyan.

Ajakirjanik hoidus kõige suuremast lahingutegevusest teadlikult eemale oma väikese lapse pärast, kes teda koos isaga kodus Moskvas ootas. Kõige tulisemat lahingutegevust on ta näinud Mariupoli kandis. Ukrainas kogetu andis talle võimaluse ka mitme hilisema artikli kirjutamiseks − kaasa arvatud analüütilised kirjutised. 

«Venemaa on küll agressor, aga läänes adutakse vähe Venemaa rolli ja seda, et see pole olnud − vähemalt separatistide puhul − totaalne. Kõik algas ülestõusuga, mida Venemaa kasutas oma huvides. Hiljem on likvideeritud mittesobivad, sõltumatud figuurid ja asendatud nendega, keda on lihtsam juhtida. Tundub, et alguses polnud Kremlile endalegi selge, mida ta Ida-Ukrainas tegelikult saavutada tahab: kas annekteerida nagu Krimm, kujundada piirkond mingiks puhvertsooniks või jätta olukord külmutatud konfliktina miilama − mis tegelikult ongi realiseerunud. Krimmiga oli muidugi kohe kõik selge,» räägib Arutunyan.

Ta ütleb, et Ukraina suunal toimunu pööras kõik temale − ja ka tema sõpradele − selliseks, et tal on praegu raske Venemaal viibida: «Nõnda palju oli kogunenud lootusetut õudust.» Arutunyanile annab suurema vabaduse see, et tal on kaks kodakondsust, samas on tema mehel vaid Vene oma. Samal ajal tunneb ajakirjanik, et topeltkodakondsus võib talle teha karuteene − teda võetakse kui omadele võõrast ja võõrastele oma.

Ajakirjaniku kibe leib 

«Ka Putin on öelnud: on vaenlane, on sõber ja on reetur,» täpsustab Arutunyan. Ta toob näite, et Putin ristis Aleksei Venediktovi vaenlaseks ja asi on selge, aga kuidas käitutakse reeturitega?

The Moscow Newsis töötanud naine teab, kui oluline oli Kremlile sõltumatuna näivate kanalite kaudu näidata, nagu Venemaal olekski pluralism. Aga 2014. aastal seegi muutus, sest Kreml teatas, et kõige olulisem on õige ideoloogia, partei kurss ja... Ausate ajakirjanike elu on pärast seda läinud palju võimatumaks. Ja reaalsest tsensuurist on Venemaal praegu palju ahistavam enesetsensuur.

«Hirmu võib olla igasugust: mitte vaid selle ees, et sind tapetakse või pannakse vangi, vaid ka selle ees, et sind vallandatakse. See ahistab ajakirjanikutööd. Paljud on mulle rääkinud, et on sunnitud leidma läänes kanali, sest Venemaal pole töö enam võimalik,» räägib Arutunyan.

Miks Arutunyan ise tahab − vaatamata raskustele − tingimata ajakirjaniku leiba süüa? «Kirjutasin juba lapsena ja ajakirjandus on mulle andnud võimaluse maailma näha, kujutada tegelikkust enda ümber,» vastab ta.