/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Venemaa ei peaks imestama, kui Norra võtab enda kaitsmiseks kasutusele idanaabrit ärritavad meetmed, sest tegelikult tuleneb see kõik viimasel 25 aastal Kremlis langetatud otsustest, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Edward Lucas: naabritevaheline tüli Norra ja Venemaa näitel (2)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
30. juuni 2017, 21:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas suhtuksite sellisesse sõnumisse naabrilt: «Ärge paigaldage oma majja signalisatsiooni ega akna ette trelle või ma saan nii vihaseks, et ei vastuta tagajärgede eest.»
Iga majaomanik muretseks, eriti kui naabri kinnisvara on varem kasutanud inimröövile, vargusele ja sissetungile spetsialiseerunud kurjategijad. Nad asuksid kiiresti oma kodu turvalisust suurendama. Mõned kaaluksid kolimist.
Venemaa naabrid ei saa soovi korral oma riike teistsugusesse ümbruskonda liigutada, aga nad saavad rakendada meetmeid enda kaitsmiseks, kui Venemaa neid ähvardab.
Just see on praegu juhtumas Norras. Venemaa on ähvardanud Norrat korduvalt julguse tõttu võõrustada väikest ja ajutist USA merejalaväelaste kontingenti, mis asub umbes 1500 kilomeetri kaugusel Vene piirist. Võimud Oslos on otsustanud ettenägelikult, et nende meelest võiksid külalised Ameerikast natuke kauemaks jääda. Vene saatkond reageeris sellele tähelepanuväärse avaldusega, öeldes, et see samm muudab Norra mitte täielikult ennustatavaks partneriks, võib suurendada pingeid ja viia olukorra destabiliseerimiseni Põhjalas.
Külm tuul puhus idast juba enne Putinit
Arvestades Venemaa ajaloolisi hirme ümberpiiramise ja sissetungi ees, on igati mõistetav, et Moskvale ei meeldi näha väliseid sõjalisi liite oma piiridele vägesid paigutamas, aga Kreml saab selles süüdistada vaid iseennast.
NATO laienemine endiste vangistatud rahvaste aladele Ida-Euroopas ei saanud teoks mitte imperialistlike sõjaõhutajate tahtel, vaid seetõttu, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola sugused riigid prõmmisid alliansi uksele, nõudes sisselaskmist. Miks suhtuti sellesse vastumeelselt?
Sest juba siis oli tunda idast külma tuult puhumas. Venemaa oli isegi enne Vladimir Putini võimuletõusu kasutamas oma endiste kolooniate vastu halastamatult energiarelva, pumbates varjatult raha nende poliitikasse, viies läbi õõnestustegevust ja korraldades mürgist propagandakampaaniat.
Lääs ei pannud seda eriti tähele, aga see jäi silma teistele. Võtke näiteks Eesti lahkunud presidendi Lennart Meri ettenägev kõne 1994. aasta veebruaris Hamburgis. Ta mõistis juba siis hukka viisi, kuidas Kreml Balti riike ähvardas, näiteks, et keele- ja kodakondsusküsimusi ei ole neis habrastes ja traumeeritud riikides võimalik lahendada «vaid diplomaatiliste meetmetega». Kujutlege vaid pahameeletormi, kui Lääne-Saksamaa oleks sõjajärgsetel aastatel ähvardanud selliste sõnadega mõnda Kolmanda Riigi ohvrit.
Ohutaju on muutunud
Kakskümmend kolm aastat hiljem on ohutaju muutunud. Pärast küberrünnakuid Eesti vastu, sõda Gruusias ja Venemaa ähvardavaid suurõppusi Zapad ja Ladoga 2009. aastal on lääs suuremalt jaolt ärkvel.
Ehkki lääs otsustas esialgu Baltimaade kaitseplaanid koostamata jätta, hoiduda sinna ja teiste uute liikmesriikide territooriumile taristu toomisest ja seal õppuste korraldamisest, astub NATO nüüd tõsiseid samme eesliiniriikide kaitsmiseks.
See hõlmab mõistagi ka Norrat. Venemaale meeldib kurta, et NATO on «laienenud selle piiridele», aga Norra-Vene piiri puhul ei ole alates 1945. aastast midagi muutunud. Samas on Venemaa sõjaline ja muu surve Norrale toonud kaasa järsu ärapöördumise 1990. aastate enesega rahulolust.
Riiklik luureteenistus PST käsitleb Venemaad praegu Norra peamise julgeolekuohuna. Riik on suurendamas kaitsekulutusi ja hoogustamas koostööd teiste riikidega, muuhulgas NATOsse mitte kuuluva Rootsi ja Soomega.
Kõik see tuleneb viimasel 25 aastal Kremlis langetatud otsustest. Venemaa oleks võinud teadlikult püüelda oma endiste kolooniatega sõprussuhete arendamise poole. Lõppude lõpuks aitasid nad kõik kurjuse impeeriumit lammutada. Paraku otsustas Venemaa seda mitte teha ja nüüd peavad venelased – ja meie – elama selle tagajärgedega.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.