Kas Andrus Veerpalu tarvitas dopingut või on tegemist alles lapsekingades ja ebausaldusväärse analüüsimeetodiga ning eestlaste rahvuskangelane on ebaõiglaselt saanud külge pleki, mida pole võimalik eemaldada ka hilisema õigeksmõistva otsusega? Ühesõnaga – süüdi või süütu? Küsimus, mida vaagisid eile ja vaevad veel täna ning järgmistelgi päevadel pea kõik eestlased.
Eile hommikul oli siinkirjutaja veendunud, et Veerpalu süü on ilmne. Pole ju tõenäoline, et pisikese Eesti ahtakeses tippspordis, kus kümne aasta jooksul on vaid kaks kõlavat dopingujuhtumit, saavad mõlemad imega võrduva lõpu ning esialgu välja hõigatud positiivne proov osutub kordusanalüüsil negatiivseks.
Kuid teisalt – kuidas saab mitte uskuda seda, kui aastaid tõelise spordimehe etaloniks olnud Veerpalu vannub, et pole kunagi dopingut tarvitanud? Või mis veelgi muljetavaldavam, kuidas saaks kahelda inimese aususes, kui väliselt tagasihoidlik ja vaoshoitud mees oma nelja lapse eest juhtunu varjamisest rääkides korraga nutma puhkeb?
Kuid need kõik on emotsioonid, mis tuleb otsustamisel kõrvale jätta, vaadata tuleb fakte. Neist kõige valusam, kuid samas ka selgem on teadmine, et Veerpalult võetud dopinguproov osutus positiivseks. Esialgu peame arvestama, et see on selles loos ainus tõestatud asi. Olematuks ei muuda seda seegi, et analüüsimeetodid jätavad koha kahtlustele, suusamees ise vannub oma puhtust ja senised tulemused kavatsetakse vaidlustada.
Veerpalu treeneril Mati Alaveril on aga avalikkuse mõjutamiseks oma kaart taskus. Ta rõhub teadmisele, et pika karjääri jooksul on Veerpalu olnud üks dopinguküttide poolt enim testitud sportlasi ja alati on proovid olnud negatiivsed. Näiteks Val di Fiemme MMi eel andis Veerpalu nelja päevaga viis proovi.
Samas jäi Veerpalu vahele kasvuhormooni hGH liialt kõrge tasemega. Dopinguküttidele on teada, et seda ainet kasutatakse tippspordis juba ammu, kuid esimest korda mõisteti sportlane selle tarvitamises süüdi alles aasta tagasi. Millega tegeleti aga enne seda?
Veerpalu kasuks räägib asjaolu, et tema selja taha on kogunenud tippadvokaat Aivar Pilv ja üks Eesti juhtivaid biokeemiateadlasi Jüri Laasik. Mehed, keda oleks patt süüdistada rumaluses ja lihtsalt dzotile viskumises. Kas Pilv hakkaks tegelema asjaga, milles positiivse lahenduse võimalus puudub, või lugupeetud teadlane võtaks nõuks astuda kogu maailma dopingusüsteemide vastu, kui ei näeks juhtunus ebaõiglust? Julgen kahelda.
Seega, süüdi või süütu? Selge vastus puudub ja võimalik, et seda ei saada kunagi. Seepärast peabki iga inimene leidma sellele küsimusele vastuse oma sisetunde järgi.