Mäletan Aleksei Navalnõi viie-kuue aasta tagust esinemist mingil opositsionääride üritusel Moskvas. See koosnes rusika viibutamisest ja primitiivsetest loosungitest. Ainuüksi «Maha sulid ja vargad!» korrutas ta kuus korda.
Taavi Minnik: Venemaa naabritel poleks vahet, kas Navalnõi või Putin (11)
26. juuni 2017, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest alates on Navalnõi poliitikuna kasvanud. Kui vaadata tema esinemisi, siis on need detailideni lihvitud. Kevadel kõneainet pakkunud film «Ta ei ole teile mingi Dimon» on äärmiselt professionaalselt tehtud, kuna seal on omavahel segatud konkreetseid fakte ja hüpoteese, mis suunavad vaataja täpselt nende järeldusteni, milleni filmi tegijad tahavad, et nad jõuaksid.
Navalnõi on toime tulnud sellega, mida teised vene opositsionäärid pole suutnud: leida lihtne ühendav idee – võitlus korruptsiooni vastu – ning ta on osanud inimeste aktiivsust internetis kasutades protestid Moskvast välja viia. Inimestes ei tekita niivõrd muret poliitilise konkurentsi või vabaduste puudumine, vaid munitsipaalprobleemid. Teisisõnu see, mis neid otseselt puudutab.
Avades kaugetes provintsides veebisaite, mis tegelevad spetsiifiliste kohalike probleemidega, on nagu filmigagi lõpuks võimalik inimesed teatud järeldustele suunata. Selles mõttes on Navalnõi ja tema meeskond valinud õige strateegia ja teinud võrreldes teiste Vene opositsionääridega, näiteks Mihhail Hodorkovski ja tema Avatud Venemaaga, hüppe edasi.
Navalnõid on võrreldud Boriss Jeltsiniga. Peale välise sarnasuse on need kaks ka tüpaažilt sarnased. Kumbki pole küll teab mis aateinimene, vaid eelkõige võitleja, taraan, mis vajaduse korral purustab tee peal ettejääva, eesmärgi saavutamist takistava.
Navalnõi siht on ühel päeval ise võimul olla. Selle nimel on ta valmis kas või ühe nädala jooksul mitu korda ära kannatama lumpenist löömameeste peksu või talle silmnäkku visatud briljantrohelise.
Muidugi on see võimule pääsemine puhtalt teoreetiline, kuid arvestades Venemaa senist ajalugu, pole selles midagi võimatut. Meenutage 1991. aastat, mil kõik praegused suured nõukogude patrioodid istusid teleka taga ja vaatasid «Luikede järve» ega liigutanud lillegi, et impeerium püsima jääks. Sama inertne on see 90 protsenti, kes küsitluste järgi Putinit toetab.
Teine asi on see, milliseid muudatusi tooks võimupööre Venemaa naabritele. Üldjoontes mitte mingeid. Venemaa opositsioon tegutseb samas suurvene paradigmas, milles praegune režiimgi. Vaadake näiteks Hodorkovskit, kes alles hiljuti endale vastu rinda tagus, et võtab ise püssi selga juhul, kui keegi peaks tahtma Venemaast lahku lüüa. Samasugune on Navalnõi, kes on kõrvale põigelnud Ukraina ja Krimmi küsimustest, teatades, et tegemist on liiga keeruliste teemadega. Impeerium oli ja on vene rahva mentaliteedi osa ning pole vahet, kas võimul on Putin, Navalnõi või keegi kolmas. Nad kõik tegutsevad etteantud tingimustes.