Neile, kes arvavad, et parempopulismi tõus on tähtsusetu virvendus, tasub meenutada, et Suurbritannia Iseseisvuspartei tegevus tõukas Ühendkuningriigi pea ees Brexitisse, teisel pool lompi istub aga Valges Majas mees, kelle peastrateeg on jutlustanud liberaalse maailma hävingust.
Nii Brexit kui ka Donald Trumpi kampaanialoosung «Make America Great Again» väljendavad samasugust soovi naasta traditsioonilise ja homogeense ühiskonna juurde. Harvardi ja Michigani ülikooli ühiskonna- ja poliitikateadlased Ronald F. Inglehart ja Pippa Norris nimetasid sellist nostalgiast toituvat minevikupüüdlust kultuuriliseks tagasilöögiks, mis on majanduslike põhjuste kõrval üks peamisi populismi tõukejõude.
Ingleharti ja Norrise väitel on progressiivsete ideede kiire levik möödunud sajandi teises pooles tekitanud ettekujutuse väärtuste kriisist, mida toidab hirm traditsioonilise maailmapildi hävimise ees. Vastuseks sellele otsitakse võimalust pöörduda tagasi kultuuriliselt homogeense ja majanduslikult sõltumatu rahvusriigi kuvandi juurde.
Sellega seostub kohe kaks probleemi. Kultuuriteaduslikust perspektiivist on «traditsioon» iseenesest problemaatiline mõiste, tähistades mõnes käsitluses pigem kanoniseeritud vormi kui nn autentset ollust, mis oleks justkui alati kollektiivses mälus eksisteerinud.
Kanoniseerimine aga toimib välistamise teel, mis tähendab utreeritult, et mäletatakse seda, mida mäletada tahetakse. Peale selle on kultuuri elujõulisuse ainus tagatis pidev areng, seisev kultuur muutub lihtsalt kopitanud muuseumieksponaadiks, mida on tore vaadata, aga millega pole suurt midagi peale hakata.
See juhatab meid teise probleemi juurde: praegusi probleeme ei ole võimalik lahendada mineviku šablooni surumise teel. Inimloomusele omane soov pöörduda keerulistel aegadel tuttavliku poole võib teha hoopis karuteene ja juhtida ühiskonna arengu teelt võssa.
Hea näide sellest on Donald Trumpi lubadus taastada Ameerika söetööstuse endine hiilgus. Jah, kaevuritele töökohtade andmine on üllas mõte, Pariisi kliimaleppest väljumine ja taastuvate energiaallikate potentsiaali eiramine aga mitte.
USA president kipub nüüd tekitama olukorda, kus üritab vägisi elu sisse puhuda tööstusharule, mille hiilgeajad on majanduslike ja keskkonnategurite tõttu juba ammu möödas. Perspektiivikate taastuvate energiaallikate hooletusse jätmine läheb aga lõpuks Ühendriikidele maksma miljardeid dollareid, miljoneid töökohti ja positsiooni maailma tööstuse esirinnas.
Sama näidet võib tuua ka Brexiti puhul, kus üsnagi kaheldavate argumentidega üritatakse õigustada kaljult alla kihutamist, mis 2019. aastal britte tõenäoliselt ees ootab.
Seega võib sekundeerida Raul Rebase Postimehe veergudel avaldatud seisukohale, et hoolimata parema ja vasaku vahelisest kisklemisest, on tegelikult tähtis hoopis see, kas me liigume edasi või oleme valinud pimeda paigalseisu.