Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal

Foto: Andrus Peegel

Nüüd see siis algas. See, mida kõik on oodanud ja mis kõigis lavaproovideski on olnud üks suurimaid poliitilisi meediaetendusi Eesti Vabariigis. Kohtuprotsess, kus süüpingis istub Edgar Savisaar. 

Tänu apoteoosile pole Savisaarel vaja olla isegi lavastaja. Ta on piisavalt teinud, et etendus sujuks – näitlejad täidaksid oma rolle ja publik oleks kohal õigel ajal. Mullu Tallinna Televisioonis eetrisse jõudnud viieosaline seriaal «Savisaare protsess» jääb tegelikule elule kõvasti alla. Peaosatäitja on hoos.

Keskerakonna asutaja ja pikaajaline esimees, kelleta ei ole sündinud – enamasti  talle vastandumise läbi, mõnikord ka toetamise läbi, viimane kord temast vabanemise läbi – ükski valitsus pärast iseseisvuse taastamist. Kõik, mida Savisaar puudutab, olgu see inimene, asi või sündmus, muutub sisepoliitikaks. Käsitluse võimust võttis kokku teatri NO99 lavastus «Savisaar».

Me võime rääkida Eestist kui õigusriigist, mille kohus töötab seaduse alusel, kuid juba esimesed istungid tõestasid, et see kohtuprotsess on järjekordne vaatus poliitilisest teatrietendusest Savisaarega peaosas. Mõned muretsevad, et Savisaar ei jäta Eesti riiki naeruvääristades kivi kivi peale. Teised kurdavad, et protsessile kulub tohutult maksumaksja raha. Kuid paraku tuleb seda võtta just nii, nagu see on, ehkki protsessi iga osaline – küllap isegi Savisaare kaitsja Oliver Nääs – võib ajuti tunda end pelga mutrina hiiglaslikus masinavärgis.

Seda isegi olukorras, kus kohtusaali seaduste rägastikus orkestreerib olukorda just Nääs. Ent ta on lihtsalt Savisaare lavastuse etenduse kõige andekam näitleja: on ilmselge, et peale seadusetundmise on tal imetlusväärne oskus valitseda oma sõnu, häält ja emotsioone lausa manipulaatorlikult.

Kui päriselu normaalsusest irduda – mis kohtusaalis heade advokaatide osalusel juhtub üsna kiirelt –, võikski Nääsi jutu ajal silmad sulgedes uskuma jääda, et Savisaare asemel istub kohtusaalis mollusk, kelle üle pole võimalik kohut pidada. Kohtuprotsessi senist fooni arvestades ei paneks imestama, kui Nääs sooviks ja suudaks seda ka tõestada.

Ent tegelikult istub kohtusaalis ikka seesama Edgar Savisaar, kes mängis peaosa ka episoodides, mida prokuratuur talle nüüd süüks paneb. Kord väge ja bravuuri täis, siis jälle väsinud ja kehva mäluga. Vastavalt olukorrale. Nagu alati.

Seda tõestavad ka seigad kohtusaalist, mil Savisaar justkui kogemata, aga tegelikult etteplaneeritult kotist ravimipurgi võtab, et Nääs selle tooteinfo ette loeks. Või kui ta soovib pausi, ent saades Nääsilt märguande, et praegu oleks vaja viimast eksperti küsimustega edasi pommitada, istub vaguralt edasi ega tee tegelikult teist nägugi.

Kõige täpsemini on Savisaart määratlenud tema erakonnakaaslane Heimar Lenk, võrreldes Keskerakonda kirikukogudusega ja selle liidrit jumalaga: «Tema süstis võimast vaadet tulevikku, me kõik tahtsime tema järgi minna ja seda tulevikku teoks teha» (PM 27.01.17). Aamen.

22. septembril 2015 esitas kaitsepolitsei toonasele Tallinna linnapeale Savisaarele kahtlustuse korduvas altkäemaksu võtmises. Kaitsepolitsei otsis läbi Savisaare kodu, Hundisilma talu Lääne-Virumaal. Savisaar teatas päev hiljem, et sellest kapolt tellitud rünnakust ei tule midagi peale ajaleheartiklite: «Ma olen puhas nagu prillikivi.»

Tegelikult polegi vahet, kas ta on puhas kui prillikivi või mida otsustab kohus. Kui Savisaar etenduse lõpuni välja kannab, aplodeerib publik endiselt püsti seistes ja pisarsilmi. Kohtuistungit peetakse küll 1950. aastal sündinud Edgari üle, ent nii nagu jumal, eksisteerib ka Savisaar vaid temasse uskujate peas.