Seitse mõtet Jevgeni Ossinovski kõnest (21)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu. Pildil Jevgeni Ossinovski.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu. Pildil Jevgeni Ossinovski. Foto: Erlend Štaub

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski pidas möödunud nädalavahetusel Pärnus erakonna üldkogul kõne parteiliikmetele. Postimees toob välja seitse mõtet tema tekstist.

  1. Juba aastaid tagasi oli selge, et Reformierakonnaga Eesti edasi ei liigu. Ent läks aega, enne kui suutsime nad lõpuks eelmisel sügisel valitsusest välja tagurdada. Kallite moeaksessuaaride kandmine ei ole innovatsioon. Milline on olnud Reformierakonna viimane Eestit muutev idee viimase 10 aasta jooksul? Kellele meenub, sellele teen pärast üldkogu värvilise sokipaari välja.

    Siim Kallase kunagisest lendoravast on saanud lastud vares. Seepärast tuleb teha kõik, et vältida Reformierakonna kiiret naasmist riigivõimu juurde. Keskpärasuse ja poliitilise vaikelu tagasitulek oleks Eestile suureks tagasilöögiks. Kõige jõukamatele maksukingitusi tegev eliidipartei saab küll Tarmo Noobi kiituse, aga ei vii edasi. Ja Eestil ei ole aega nende valitsemisele kaotada.

     
  2. Lähima kümnendi jooksul kaob veel ligi neljandik tänastest töökohtadest, tööealine elanikkond väheneb Eestis samal ajal ligi 100 tuhande inimese võrra. See on tohutu transformatsioon, mis ei jäta kedagi puutumata ning kui me selleks ei valmistu, jääme maha. Selles kontekstis on groteskne, et oleme avalikkuses viimastel kuudel arutlenud kirglikult selle üle, kas pudel õlut tohib maksta 20 senti rohkem või mitte. Lihtsalt piinlik. Parafraseerides Friedrich Nietzschet, kui maja põleb, võiks õlle joomata jätta.

     
  3. Kõige rohkem on töökohti kadunud töötlevas tööstuses ning kaotanud on eeskätt 40ndates ja 50ndates mehed. See on valus protsess, mille peale mängib nii Trump, Le Pen kui ka Helme. Keskealine madala sissetulekuga maapiirkonna mees on EKRE lojaalseim valija.

     
  4. Keerulises maailmas soovivad inimesed aina enam lihtsaid lahendusi. Mitte tõeseid, vaid lihtsaid lahendusi.

    Donald Trump sai Valgesse majja, öeldes, et tegelikult on kõik imelihtne. Sisseränne on probleem? Ehitame seina. Töökohad on kolinud mujale? Kolime tagasi. Palgad on madalad? Tõstame palka. Ja pensioni. Ja sõjaväe rahastamist. Maksud on ka kõrged? Langetame muidugi.

     
  5. Mille poolest meie oma fundamentalistid teistmoodi on? Eesti keeles räägivad. Mitte eriti hästi. Aga nii hästi, kui haridus võimaldab.

    Teate, ma tegin kord katse ja püüdsin aru saada, kuidas EKRE mõtleb. Läksin tuppa, sulgesin uksed ja tõmbasin kardinad ette, kustutasin tule, vaatasin tühjusesse, sõrmitsesin helmeid. Mõtlesin Eesti ühiskonna põletavaimale probleemile, suurimale meie ees olevale väljakutsele. Kes olid küll need kaabakad, kes tapsid Paides meie neli kuningat?

     
  6. Teate, ma vaatan Eesti poliitikas ringi ega saa aru. Mitmes erakonnas on võimule tulnud uued esimehed, kes on tagurlikumad, kitsarinnalisemad ja väiklasemad kui nende erakondade asutajad.

    Isegi Reformierakond kardab olla liberaalne. Argust varjatakse Kristen Michali ja Martin Helme kallistusega, mida Hanno Pevkur pühalikult õnnistab. Argpükslikust ühiskonna lõhestamisest ja inimestesse ebakindluse süstimisest püütakse teha tugevus («Tugev Eesti», mäletate).

     
  7. Ärge uskuge kedagi, kes ütleb, et ta teab, milline on Eesti kümne aasta pärast ning milliseid otsuseid tuleb siis langetada. Ei tea. Meist keegi ei tea.
Kommentaarid (21)
Copy
Tagasi üles