Sirbis sel reedel: inimarengu aruanne ja vähemuste ignoreerimine filmides

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirp 9.06
Sirp 9.06 Foto: Sirp

Sirbis 9. juunil:

MARGUS OTT: Eneseväljendus kui väärtus

Ajapikku liigub Eestigi eneseväljenduse ja valikuvabaduse väärtustamise poole – jõutakse olukorda, kus igaüks saab olla, nagu ta tahab, ning igaühel on ka ressursse oma valikute teostamiseks.

Triin Heinla artikkel «Vabadusest ja mugavusest» (Müürileht 5. V. 2017) tekitas ootamatult laia ja kaalukat vastukaja: Berk Vaher «Paar sõna hipisaarte revolutsionäärile» (ERR, 11. V. 2017), Mikk Pärnits «Kaitsekõne hipiplikale» (ERR, 15. V. 2017), Madis Müür «Ettevõtja vastus Hipisaartele: lahendused leiduvad hästitoimivas kapitalismis» (Müürileht, 16. V. 2017), Joonas Kiik «Meie eitus, meie jaatus» (Sirp, 26. V. 2017), rääkimata elavatest keskusteludest ühismeedias.

Valupunkt

Kui mõni pealtnäha vähetähtis sündmus või sõnum tekitab ootamatult laia kõlapinda, siis võib arvata, et see oli puudutanud mingit olulist, tundlikku punkti.  Järgnevalt uurin, mis valupunkt see võis olla.

Heinla kirjutas sellest, kuidas ta polnud rahul konformeerumissurvega ning sõitis ära, esmalt Kanaari saartele, seejärel Katalooniasse ja Saksamaale, kus katsetas teistsugust eluviisi, kus «raha ei ole põhielement». Kuna see eluviis on Eestis vähelevinud, siis kirjeldab Heinla seda ingliskeelsete mõistetega off-grid, survival mode, dumpster-diving, busk’imine. Heinla püüdis toime tulla minimaalsega, süües toitu, mis muidu läinuks äraviskamisele, ning luues kontakte teiste inimestega väljaspool tavalisi etableerunud ühiskondlikke struktuure.

KAAREL TARAND: Ei saa me läbi rändeta?!

Väljaränne võib olla ajutiselt paratamatu ja head teed neil minna, kel selleks soovi. Sisseränne ei ole aga mingil juhul paratamatu.

Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Peatoimetaja Tiit Tammaru, toimetajad Kristina Kallas ja Raul Eamets. Eesti koostöö kogu, 2017.

Värske inimarengu aruande põhiküsimuste ja -seisukohtade avalikustamine oli möödunud nädalal sedavõrd intensiivne, et meenutas pigem mõne telekomi-ettevõtte aktsiate avaliku müügi road-show’d kui ühiskonnateadlaste kiretu kollektiivse loomingu esitlust. Kaks päeva polnud ühtki suuremat meediakanalit võimalik pikemalt tarvitada ilma aruande peatoimetaja Tiit Tammaru näo, hääle või teksti otsa komistamata. Mis kõik oli väga hea, sest tark inimene kõneles ja seekordne aruanne sisaldab varasematest rohkem poliitika-soovitusi, mille suhtes avalikud otsustajad peavad seisukoha võtma. Aruande koostajad ise küll eitasid oma nö sekkumist poliitikute mängu, väites et osutasid vaid probleemidele ja esitasid andmeid, kuid sõnum jäi siiski selgeks.

Hannes Rumm: 10 asja, millest demograafid räägivad, aga mida valijad vihkavad

Sissejuhatuseks niipalju, et sisuliselt inspireeris järgnevat teksti eelmisel nädalal avaldatud «Eesti inimarengu aruanne 2017» ning vormiliselt online-meedia lemmikformaat a la «10 asja, mida naised teevad, aga mehed vihkavad».

Küsitlus: Eemal elavate eestlaste suhe rahvusriigiga

MATI HEIDMETS: Eesti elu kiirendajad

Intellektuaalseid, materiaalseid ja suhteressursse omavad noored naised otsustavad ise.  Kurvameelsete onklite abordi-teemalised arutlused jätavad nad külmaks. Nagu ka Eesti Naisliidu  arusaamad  sellest, kes on hea ema. 

Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu «Mina. Maailm. Meedia» 2002-2014 tulemused. Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V,. Vihalemm, T. (Toim). Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017.

Huviliste lauale saabus mastaapne sotsioloogiline sissevaade Eesti ühiskonda ja selle arengusse «Eesti ühiskond kiirenevas ajas». Andmerohke ja  teoreetiliselt mõtestatud käsitluse  põhijäreldus kõlab nii: «Kui kunagi räägiti kahest Eestist rikkuse ja vaesuse ... mõttes, siis nüüd võime rääkida süvenevast elavikulisest  eristumisest. Eristuvad selgesti ressursirikkad, kelle jaoks on avanenud uued võimalused, kelle aegruumi struktuur ja ajakasutus on muutunud, ning teised, kes elavad traditsioonilises, väheste võimalustega, jäigalt määratud vertikaalsete võimusuhetega maailmas» (lk 713).  Ressursirikaste ning  ülejäänud ühiskonnarühmade  eristumist kirjeldatakse raamatus nii põlvkondade kui etniliste rühmade lõikes, aga ka erisustena meedikasutuses, sotsiaalses sidustuses, ressursirikkuses.   Autorid tõdevad: «Pinge poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste ressursside omajate ja mitteomajate, ressursirikaste ja ressursivaeste vahel on kasvanud...» (lk 704).

HANNES AAVA: Valgemini ja sirgemini! Kui sügavale on juurdunud vähemuste ignoreerimine Ameerika ja Eesti filmikunstis?

Seoses hiljuti meie globaalse küla kinodesse jõudnud kultusliku manga ja selle põhjal tehtud anime «Hing anumas» Hollywoodi uusversiooniga ning veidi enne seda kinosid vallutanud Marveli filmiga «Doktor Strange» lahvatas filmivaldkonnas taas lõkkele nn whitewashing’i (mida võiks nimetada nt valgepesuks) debatt. Süüdistuste kohaselt värvivad Hollywoodi stuudiod teatud karakterid ja teemad valgeks, eelistades palgata valgeid staare, režissööre, stsenariste, võtta valgeid staare mängima mõnest muust rassist tegelaskujusid. Selles pole midagi uut: veidraimad näited jäävad tõenäoliselt 1950. – 1960. aastatesse, mil John Wayne mängis Tšingis-khaani ning Mickey Rooney kehastatud Aasia karakteri härra Yunioshiga rikuti osaliselt ära muidu klassikaks peetav «Hommikusöök Tiffany juures».

TAMBET KAUGEMA: Laine laksudes rannale lööb

Aastad pole vennad ja seetõttu on tihtipeale keeruline tuvastada ka teatrisuvede lähisugulust, kuid mingi ähmane korrapära selles kõiges siiski vist valitseb. Miks on nõnda, et mõnel suvel tuleb lavale hea ports tugevaid uuslavastusi, teisel on lisanduvate väärtlavastuste saak aga enam kui kasin? Ei ole kahtlustki, et määrav osa on selles juhusel: teatreid on Eestis palju ja väga erisuguseid, igaüks pusib omaette ja omavahel nõu eriti ei peeta, mistõttu kujuneb iga suve repertuaari kogupilt just täpselt selliseks, nagu see kujuneb. Eks ettemääratust on teatris üleüldse vähe: sageli ei ole isegi siis, kui pool proovidest juba seljataga, veel selge, milline kakuke on küpsemas, ning õnnestumise või ebaõnnestumise ennustamine on kole keeruline – ent siiski mõeldav.

JAAN PELT: Ameerika varjutus

Tänavu 21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kus täisvari liigub ühest USA servast teise ega ole sellisena nähtav üheski teises riigis.

HEIDI IIVARI: Sõbrad ja konkurendid. Soome 100. aastapäeva programm säras Eesti kirjandusfestivalidel.

Meie mõlema Kallas. Kai Aareleid intervjueerib kirjandusteadlast, raamatu «Aino Kallas. Maailman sydämessä» autorit  SILJA VUORIKURU. Vuorikuru tõdeb, et Soome kirjandusteadusest ja kirjandusloost võib leida hoopis teistsuguse Aino Kalda kui Eesti omast, ning rõhutab tema kohta Soome ja Eesti kirjanikuna.

ÄLI-ANN KLOOREN: Mitmekülgne kontserdielu maikuus

JANNO ZÕBIN: Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Metsa koht on linnas. Heldur Sander intervjueerib Kanada Vancouveri Briti Columbia ülikooli professorit CECIL C. KONIJNENDIJKI, kes on kaua uurinud linnahaljastuse ja metsade osa keskkonnas ning rohealade majandamist. Cecil C. Konijnendijk: «On tõestatud, et need, kes elavad linnas metsa, pargi või mõne muu haljastatud platsi lähedal, on vaimselt ja füüsiliselt tervemad.»

MARKO MÄGI: Rõõmustame, toidame, tõrjume ja kardame

Miks tulevad linnud linna? Miks ei lase nad meil rahulikult toimetada ja omaenda kujundatud keskkonnas elada? Miks peavad nad oma noka meie asjadesse toppima? Lihtne vastus oleks: miks ka mitte. Linn pakub soodsaid elutingimusi paljudele elusolenditele. Nii nagu inimesed tulevad linna kergemat elu otsima, meelitab linn ka linde. Kas linnud linna just kergemat elu nautima tulevad, on raske öelda, kuid nii nagu linna koondunud ressursid tõmbavad ligi inimesi, on need atraktiivsed ka lindudele.

Arvustamisel

kogumik «Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu «Mina. Maailm. Meedia» 2002-2014 tulemused»

Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus «Tase ’17» ja Tartu ülikooli maaliosakonna lõputööde näitus Tartu Kunstimajas

dokumentaalfilm «Nõukogude hipid»

Silja Vuorikuru «Aino Kallas. Maailman sydämessä»

Vanemuise «Laineid murdes»

Tuneesia paviljon «Teeradade puudumine» («Absence of Paths») Veneetsia kunstibiennaalil

soololavastused: Kadri Sireli „Kuninganna on surnud“ («The Queen is Dead»), Raho Aadla «Mina olen Ra» ja Rene Köstri «Masc»

autorikontserdid: Madli Marje Singi «Sumiseja, sumiseja ...» ja Karl Tipu «Metsa po(o)le»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles