Sirbis sel reedel: terrorism ning teadus ja kirik

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaleht Sirp
Ajaleht Sirp Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Sirp 2.06.17:

JÜRI REINVERE: Infotainment’lik ooper kolmes vaatuses

Meediat võib nimetada terroristi kaaskurjategijaks: kui puuduks ühiskonna huvi terrorismi vastu, siis ei oleks ka terrorismil sellisel kujul mingit mõtet.

Tänapäeva terrorirünnak näeb välja umbes järgmine. Esimene vaatus: plahvatus, pidurite krigin, laibad. Plahvatus leiab aset kohas, kus viibib rahvahulk, kelle sekka oleks võinud sattuda kes tahes. Plahvatus ei toimu naljalt nahkmootorratturite õlleõhtul või baleriinide garderoobis. Samastumismoment peab olema võimalikult suur. Rahva hulgas peab kindlasti olema noori inimesi, sest terroriakt vanadekodus ei kutsu esile nii suuri tundeid kui kontserdil ilusate noorte inimeste seas.

JÜRI KOLK: Argitraagika X. Tõe kriteerium

1993. aasta novembris toimus Colorados esimene maailma suurima vabavõitluse organisatsiooni UFC (Ultimate Fighting Championship) üritus. Toona mõeldi vist, et tehakse kindlaks, milline võitluskunst on parim, ja siis saab eluga edasi minna. Kui tänapäeval on sportliku vabavõitluse reeglid väga põhjalikud, siis esimesel üritusel oli keelatud ainult kaks äärmiselt ebasportlikku tegu: hammustamine ja sõrmede toppimine vastase silma. Karistuseks oli rahatrahv (trahvisumma oli tunduvalt väiksem kui võidufond). Matš kestis nokaudi või alistuseni puhkepausideta, ei olnud ka kaalukategooriaid jne.

Mis juhtub kokkupõrkel vastukäivusega? Ott Karulini intervjuu lavatsaja Gisèle Vienne’i ga, kelle festivalil «Kõhurääkijate kongress» («The Ventriloquists Convention») tuleb ka sel nädalavahetusel «NuQ Treffile». GISÈLE VIENNE: «Kui vaadata nüüdistantsu või -kunsti arengut, siis seal on pöörded märksa silmatorkavamad, aga teater on suures osas ikka samasugune, kui see oli XIX sajandil.»

Rootsi turvakardinad. Tristan Priimägi intervjuu «Ruudu» peaosalise Claes Bangiga. CLAES BANG: «Usun, et me arvame kõik endast, et oleme üsna toredad inimesed»

JAAN KAPLINSKI: Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on sama sõnum meile

2015. aastal avaldatud paavst Franciscuse entsüklika algab nii: ««Ole kiidetud, mu Issand,» laulis Püha Assisi Franciscus. Vanas laulus tuletas ta meile meelde, et meie ühine kodu on kui õde, kellega ühes asume või kui kaunis ema, kes meid oma kaissu võtab. „Ole kiidetud, Issand meie õe ema maa pärast, kes meid hoiab ja valitseb ja kasvatab mitmetsugu vilju, värvilisi lilli ja rohtusid.»

TARMO SOOMERE: Teadus usupõhjatus ühiskonnas

Teadusel ja kirikul on tekkinud koos meie sisenemisega tõejärgsesse maailma ootamatu ühisosa, mõlema ees on küsimus, kuidas eristada libaasju pärisasjadest ning kuidas vältida ühiskonna lõhenemist.

Kaasaegse mõtlemise mugavustsooni tavapäraseks osaks on harjumus eeldada, et ühiskond toimib ratsionaalselt, austades fakte ja toetudes teadussaavustustele. Tegelikkus on teistsugune. Sisenemine  niinimetatud faktijärgsesse, tõejärgsesse või isegi tõepõhjatusse aega on kõigutamas seda eeldust, toomas religioosseid kategooriaid varjust välja ning paigutamas neid kõrvuti tippteadusega – ja neid mõlemaid koos hoopis tagaplaanile.

MARTIN A. NOORKÕIV: Kuidas mõtestada Facebooki arutelu?

Interneti uued multimodaalsed väljendusviisid võimaldavad luua täiesti uut sorti identiteete ja eneseväljendusviise.

Kirjutasin jaanuari alguses Sirbis («Facebooki grupid on uued salongid», 13. I) lootusrikkalt hüpoteesist, et Facebooki gruppides võib ehk ilmneda peale võimalike demokraatia toimimisele negatiivsete protsesside ka mõningaid positiivseid. Eelkõige sotsialiseerutakse, arendatakse arutelunorme ja õpitakse vastastikku, mis võib viia poliitika üle arutleva publiku tekkeni. Olen märganud mõjuka Saksa ühiskonnateoreetiku Jürgen Habermasi kodanliku avalikkuse kujunemise protsessi kirjelduse ja Eesti Facebooki mitmete gruppide arutelude vahel mõingaid paralleele. Kuna ühed arutelud käisid füüsilises ruumis ning teised on tehnoloogiliselt vahendatud, siis keskendun siinkohal viimaste mõtestamisele.

Euroopa naaritsa tagasitulek. Ulvar Käärti intervjuu zooloogi ja Tallinna loomaaia direktori Tiit Maraniga. TIIT MARAN: «Populatsioonide taastamine on toimetamine teadmise ja mitteteadmise piiril, kusjuures mitteteadmist on alati rohkem.»

KADI HERKÜL: Raevu, naeru, pisaraid!

Eesti teatris napib suuri lugusid, kirge ja ambitsiooni. Uuslavastuste arv on kasvanud ulmeliseks, ent lõviosa neist jääb turvalisse mugavustsooni.

Mul on metsikult hea meel, et Eesti Draamateatri «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» on välja müüdud. Igasuguse alahoidlikkuse kiuste ja täiesti ennustamatult. Eestis tundmatu leedu näitekirjanik, lugu Londoni rentslisse maandunud noortest inimestest, neljatunnine lavastus ...

Mul on väga hea meel, et Eesti Draamateater läks sellele riskile, sest just niisuguseid katsetusi, kõrgeid panuseid peab riigiteater endale lubama, pateetiliselt öeldes – see ju ongi tema olemasolu õigustus.

Tähelepanekuid noorte ilukirjandusliku tõlke võistluselt

Jalutuskäik galeriides

Arvustamisel

Agu Tammeveski «Mööduvate päevade soolane ja magus»

Toomas Raudami «Vihm»

Konverents «Arhitektuur, loodus ja andmed – keskkonnapoliitika»

«Jüri Okas» Kumus

Sandra Kossorotova näitus «Krooniline ajutisus»

Dénes Farkasi isikunäitus «Eneserahustamistehnikad, mida kasutada, kui oled laipa näinud»

Muusikafoorum «Classical:Next»

Vaba Lava «Furby tagasitulek“ ja VAT-teatri „Eine murul»

Saul Newmani «Postanarchism»

H.G. Wellsi «Venemaa pimeduses» ja Paul Bushkovitchi «Lühike Venemaa ajalugu»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles