Kuidas kasvavad Rootsis lapsed üles ja mis eristab neist Eesti eakaaslastest, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.
Kristiina Baum: lastekasvatus Rootsi moodi – vati sees kasvanud rüblikust rokkivaks teismeliseks (7)
/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
30. mai 2017, 16:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miski pole Rootsis nii võrratu kui lapsepõlv. Samas pole ükski teine eluetapp täis nõnda palju draamat: allergiaid, stressi, ahastust ja enesetappe.
Stockholmis on keskmine esmasünnitaja ligi 32-aastane. Vajadus stabiilse elu järele, majanduslik kindlustatus ja pikale veniv vabaduse nautimine on see, mille tõttu laste saamine kaugele edasi lükatakse. Selleks ajaks on enamikul hea elujärg ning sarvedki maha joostud ja järgmine vägagi tõsiselt võetav elujärk – järglaste kasvatamine – võib alata.
Laste turvalisusega minnaga kaugele
Kuigi Rootsi lapsed pannakse aasta-pooleteiseselt lasteaeda iseseisvuma, lubatakse neil lapsepõlve nautida väga-väga kaua. Kui minu enda lapsed aastaselt poti peal käisid ja kolmeselt mitu kilomeetrit käe kõrval maha suutsid jalutada, on siin teisiti.
Tavatu pole vaatepilt, kus nelja-viiene, vahest ka kuuene laps istub kärus, imeb lutti ja kannab mähkmeidki. Lapsekäru kasutatakse muidugi ka selleks, et bussiga tasuta sõita. Nimelt tuleb lapsekäruga siseneda bussi keskmisest uksest ja nii ei pea täiskasvanu last järelevalveta jätma, et etteotsa bussijuhile piletit näitama minna.
Last hoitakse ja turvatakse Rootsis väga. Teda ümbritsevad pidevalt täiskasvanud, teda külvatakse üle asjadega ja igal sammul arvestatakse tema arvamusega. Igaks juhuks keelatakse tal puu otsas ronida, õunapuu alt õuna võtta, võsa vahel luusida, metsast marju süüa ja paljajalu murul käia.
/nginx/o/2017/05/30/6726491t1h1e93.jpg)
Sellise kasvatusmeetodi teada-tuntud vastane Astrid Lindgren kirjutas protestiks «Pipi Pikksuka», mille trükist esialgu keelduti, väites, et patsidega punapea on lastele halb eeskuju.
Mis seal salata, turvareeglid kehtestatakse peamiselt selleks, et vältida elu täiel rinnal nautimisega kaasnevaid haigla- ja ravikulusid, või veel hullem, sandistatud lapse eluaegset ülalpidamist. Jõukamad teevad lapsele elukindlustusegi. Nii neid kasvatatakse roosa vati sees ja pannakse uskuma, et inimesed on ilusad ja head.
Eestis kasvanud ja esimese klassi lõpetanud tragi junsu on Rootsi eakaaslase kõrval nagu väike täiskasvanu, kes on näinud ka elu pahapoolt: alkoholismi, vägivalda, vaesust ja kitsikust.
Totaalne muutus
Siis teevad aga aastad ja ühiskond oma töö. Rootsi 18-aastane noor erineb Eesti omast nagu öö päevast: ta on elukogenud ja täiskasvanuliku mõtlemisega.
Tal on oma pangakonto, kuhu talle sündimisest saati raha on kogutud, ta on saanud järele proovida peaaegu kõik asjad, mida tema noor hing on osanud ihaldada, seal hulgas reisinud läbi pool maailma.
Ta valdab vähemalt kolme keelt, on kursis sellega, mis maailmas toimub ja oskab kaasa rääkida enam-vähem kõiges.
Tema jaoks on tähtsad hea tervis ja pikk eluiga, seetõttu on tal ka hambad korras ning ta toitub teadlikult.
/nginx/o/2017/05/30/6726493t1hb484.jpg)
Teda on maast madalast kasvatatud oma arvamust kujundama ja seda välja ütlema, samas teiste suhtes tolerantne ja sõbralik olema. Tavaliselt kaasneb sellega vankumatu enesekindlus ja kõrge enesehinnang.
Ta on elanud teadmisega, et kõike saab lahendada diplomaatiaga ning maailmaareenil ei võeta teda mitte ainult kahe käega vastu vaid, et ta (loe: ta raha ja kogemus) on enam kui oodatud.
Tal on vähemalt kaks peret, mille vahet käia. Eesti eakaaslane on tema kõrval pigem tagasihoidlik, harjunud õpetajatele ja ülemusele alluma, vanematele kuuletuma, võib-olla on ta juba isagi.
Eesti noorel on raha- ja võimalustepuuduse tõttu jäänud väga palju kogemusi saamata. Ta on pidanud elus hakkama saama vanaema pannkookide, isekasvatatud kartulite ja eurotoetuste abil. Tõsi, seda nutikamaks ja tragimaks on elu meie noori kasvatanud.
Probleemidest räägitakse avalikult
Sellel võimalusterohkel, teistega igal sammul arvestaval ja õigusi täis kasvatusstiilil on ka oma pahupool. Erinev on see, et kui meil ollakse harjunud muresid pigem vaikides taluma või ise kandma, siis Rootsi noored pannakse sellest rääkima ja avalikult arutama.
Minu uues kodulinnas andsid hiljuti kolm gümnasisti välja ühise raamatu. Nende mured peegeldavad väga paljude Rootsi noorte hingelaadi: kuidas toime tulla ühiskonna survega korda saata midagi suurt, samal ajal teistest mitte erineda; kuidas avaldada igas asjas oma arvamust, samal ajal kedagi pahandamata.
Rootslased usuvad, et pea liiva alla peitmine ei aita, tunnete eiramine ka mitte. Nad usuvad, et tunnete töötlemine ja avalikud arutelud teevad imet. Selge on see, et siinset lastekasvatust saatva vabaduse ja piiramatusega kõik ideaalselt toime ei tule.
Statistika näitab, et aastas võtab endalt elu ligi 1500 inimest. See on kümme korda rohkem kui neid samas ajavahemikus liikluses surma saab. Enesetappu sooritajatest on kaks kolmandikku mehed.
«Koolis midagi ei tehta»
Õnneks pole miski kivisse raiutud ning ka Rootsi koolides puhuvad muutustetuuled.
Ligi pool sajandit on arvatud, et suurtes klassides õpetamist tuleks vältida; loomingulisus ja oskus probleeme lahendada on faktiteadmistest tähtsamad; teadmised omandatakse kõige paremini väiksemas rühmas nii vähese õpetaja sekkumisega kui võimalik; õpetamine peab olema individuaalne ning kohandatud õpilase kogemusi ja võimeid arvestades.
Kehvad õpitulemused teiste riikidega võrreldes on lõpuks ka rootslased pannud mõtlema, et ehk peaks kool olema midagi muud kui meelelahutusasutus.
Käisin minagi hiljuti poja koolis õiendamas. Just sellepärast, et «koolis midagi ei tehta».
Teda hoitakse spetsiaalses keeleklassis. Sealsed tunnid nägid poja enda sõnul välja umbes nii, et õpilastele jaotati tahvelarvutid ja õpetajad istusid enda arvutite taha. Tunni lõpus küsiti ekraanilt pilku tõstmata, et kas poisid said valmis. Millega, mõtlesid varateismelised, kes terve tunni omavahel arvutimänge olid mänginud.
Läksin kooli, nõudsin õpikuid, kodutöid ja selget eesmärki, mida poiss, mis ajaks oskama peab või muidu... Läks sebimiseks ja järgmiseks päevaks olid kõik mu nõudmised täidetud. Nii et oskavad küll, kui õigest kohast pitsitada.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.