Abhaasia lipp

FOTO: SCANPIX

Teeneka Abhaasias tegutseva eesti kooliõpetaja Ilma Krenstremi juhtum, mida valgustati 22. mai Postimehes, on üks paljude seast ja peegeldab hästi absurdi, millesse satuvad kõik, kellel tahtmist Abhaasiaga asju ajada, Abhaasias käia või seal koguni elada. Sest suurema osa maailma jaoks ei ole sellist riiki nagu Abhaasia olemas, kirjutab Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson.

Euroopas on tavaks rääkida Gruusia territoriaalsest terviklikkusest ja pidada Abhaasiat Gruusia separatistlikuks piirkonnaks. Alates 2008. aasta oktoobrist nimetab Gruusia Abhaasiat oma okupeeritud territooriumiks, mis annab selge signaali ka Gruusia ametlikele ja mitteametlikele liitlastele. Kui mõned aastad tagasi üritas üks Eesti õlletootja eksportida Abhaasiasse oma toodangut, sundis Gruusia vastuseis sellest kiiresti loobuma.

Blokaadirõngas

Pärast 1992.-1993. aasta sõda, mille käigus Abhaasia sisuliselt iseseisvus, on Gruusia üritanud Abhaasiat tagasi saada mitmel moel. Tänapäeval eelkõige otsides tuge läänest, vähem teatakse aga, et 1990. aastatel toetuti eelkõige Venemaale – fakt, mida väikese vapra Venemaale vastu hakkava Gruusia kuvandis just ülearu ei rõhutata.

Detsembris 1994 sulges Venemaa piiri Abhaasiaga Psou jõel, mille ääres asub ka Salme küla. Hiljem, oktoobris 1995 kehtestas Venemaa Abhaasiale ka mereblokaadi. Algas aastaid kestnud majandusblokaad (Gruusia oli seda alustanud lõunast juba varem) ning Abhaasia jäi välismaailmast isoleerituks.

Kui jaanuaris 1996 pöördus Abhaasia Vabariigi parlament Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) liikmete ja Vene Föderatsiooni poole taotlusega lõpetada blokaad Abhaasia vastu, jäi see Gruusia initsiatiivil ja Venemaa toetusel tagajärjetuks. Venemaa loobus tunnustamast Abhaasia Vabariigi passe reisimisvahendina.

Aastakümneid olid Salme jt piiriäärsete külade elanikud turustanud oma aia- ja põllusaadusi Venemaale kuuluvas Adleri turismipiirkonnas. Paljud üritasid siiski piirivalvurite pilkudest eemal Psoud ületades piiri rikkuda. Vahel see õnnestus, vahel mitte. Salmes olen kuulnud jutte sellest, kuidas külanaised üritasid täispakitud nartsissikohvritega läbi jõe minna. Just siis, kui oldi kohvrid kukil keset jõge, ilmus piiririkkujate peade kohale helikopter, millest kamandati: Pikali! Aga inimene pole kala...

Mandariinide müüa Abhaasias. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kodakondsus

Blokaadi lõpetas Venemaa alles 1999. aastal, seekord kättemaksuks Gruusiale selle eest, et Gruusia tollane president Eduard Shevardnadze oli lubanud avada oma väravad NATO-le.

2000ndatel aastatel Gruusia-Venemaa suhete jahenedes jõuti olukorrani, kus Vene-Abhaasia piir küll toimib, kuid Gruusia peab selle ületamist piiririkkumiseks. Abhaasia passe tunnistavad reisidokumendina vaid kuus riiki, neist Euroopas vaid üks, Venemaa.

Seetõttu jääb Abhaasia elanikel üle vaid üks võimalus – võtta endale ka Venemaa kodakondsus, mida viimane ka heldelt pakub.

2002. aastal algatas president Vladimir Putin ulatusliku Vene passide jagamise kampaania Abhaasia elanikele.

Reisidokumendina on Vene passil Abhaasia elanike jaoks praktiline väärtus, samuti tagab Vene kodakondusse astumine ligipääsu Venemaa sotsiaalsüsteemi pakutavatele hüvedele. Venemaa pension on mitu korda kõrgem Abhaasia omast ja see on olnud paljude, ka Abhaasia eestlaste seas argument.

Kodakondsuse andmisega aga sai Venemaa võimaluse oma värskeid kodanikke «kaitsta» – veel üks võimalus Venemaal oma geostrateegilisi positsioone regioonis kindlustada.

Tänaseks on Venemaa kodakondsuse võtnud üle 90 protsenti Abhaasia elanikest.

Ei maksa arvata, et Abhaasias Venemaa järjest suurema kohaloleku üle rõõmustatakse. Olen viimastel aastatel aktiivselt suhelnud abhaasi teadlastega, kelle seast kostab murelikke, samas jõulisi hääli kahekordse kodakondsuse teemadel – seda peetakse ohuks Abhaasia julgeolekule ja suveräänsusele.

Vene dessantalus Abhaasia rannikul. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Muuseas on paljudel Abhaasias elavatel grusiinidel lisaks Abhaasia kodakondsusele ka Gruusia oma. Kuna Abhaasia ja Gruusia vahel puudub arusaadavatel põhjustel topeltkodakonduse seadus, on grusiinide kaksikkodakondsus Abhaasia seisukohast ebaseaduslik.

Mis aga eriti huvitav – Abhaasia kodanikeks loetakse kõiki abhaasi rahvusest isikuid, sõltumata nende elukohast ja kodakondsusest. See muudab äärmiselt lihtsaks näiteks repatrieerumise, mida on alates 1994. aastast kasutanud umbes 300 perekonda Türgist, Jordaaniast, Süüriast jm.

Niisiis on probleemid kodakondsuse, passide ja reisimisvõimalustega Abhaasias äärmiselt keerulised ja mitmetahulised. Suuresti seostub see Abhaasia poliitilise isolatsiooniga, millele aitab kaasa lääne toetus Gruusia territoriaalse terviklikkuse nõudele.

Viimase tosina aasta jooksul on Abhaasia Vabariik üsna aktiivselt üritanud diplomaatilist läbimurret, kuid seni tagajärjetult. Toimunud on välisministrite visiite Euroopasse, on avaldatud soovi tihedamaks integratsiooniks Euroopa ühiskonnaga, isegi räägitud soovist assotsieeruda Euroopa Liiduga, kuid sealtpoolt on pakutud vastu vaid üldsõnalisi deklaratsioone a la «Abhaasia elanikele tuleb anda võimalus tunda end eurooplastena».

Julgemalt ja selgemalt on Läänes Abhaasia poliitilist tunnustamist toetanud mõned politoloogid, üks nimekamaid nende seas ameeriklane Paul Goble. Tema meelest võiksid lääs koos Gruusiaga Abhaasiat tunnustada – Gruusia saaks end seekaudu kehtestada homogeensema rahvusriigina, Abhaasiale aga annaks see võimaluse vähendada Venemaa mõju. Siinkohal tasuks kindlasti rõhutada, et Gruusia orgaaniliseks osaks sai Abhaasia alles Nõukogude ajal.

Mis puutub aga Abhaasias elavatesse eestlastesse, siis astusid paljud 1920. aastate alguses Eesti kodakondsusse, kuid jäid kohapeale. Nende järglaste kodakondsuse sasipundart võib paljudel juhtudel hakata harutama ka sellest otsast.