Punaarmeelased.

FOTO: SCANPIX

«Kuidas saab üks eesti naine rääkida seda, millest ta midagi ei tea. Soovin, et need, keda siis veel polnud, ei usuks selle naise juttu,» seisab Postimehe arvamustoimetuse poole pöördunud eaka proua P. B.* kirjas, milles kritiseeritakse Oudekki Loonet (KE) ja tema hiljutisi sõnavõtte.

Olen 82-aastane vanaproua. Sain 10-aastaseks just sel päeval, kui Nõukogude armee tuli meid «vabastama».

Loomulikult olen unustanud sõja koledused, aga kui nägin Oudekki Loonet «Aktuaalsele kaamerale» pronkssõduri juures rumalusi rääkimas ja meid välja naermas, siis tuli mulle kõik meelde, eriti märtsipommitamine, mil nii Balti jaam kui ka paljud teised kohad Tallinnas hävitati.

Nüüd, kui loen tema kohatut arvamust Postimehest, ei saa ma jätta kirjutamast, mida Nõukogude armee tegi seal kohas, kuhu olin mina koos oma vanaema ja kodu mööbliga toodud.

See oli Ruilas. Sõdurid piirasid talumajad ümber ning tõid lautadest välja linnud ja kõike muud, mida oli võimalik süüa. Hiljem oli jõeäärne soolikaid ja sulgi täis.

Ühel päeval, kui olin juba linnas koolis, tulid kaks ohvitseri maja juurde ja kui neid sisse ei lastud, hakkasid revolvritega paugutama. Algul õhku ja siis majja. Vanaema rääkis, et nad peitsid ennast perenaisega laua alla, et pihta ei saaks. Meie riidekapile jäid igavesti kuuliaugud, mis nad majja olid lasknud.

Samuti käisid sõdurid talust tallu ja võtsid omale kõike, mis läikis. Olin ise kõrval, kui talu kaks perepoega saagisid puid ning sõdurid tulid õue ja käskisid kohe kella käe pealt ära võtta ja neile anda.

Niisamuti on kaks iseasja sakslased ja Hitler. Kui meid maale transporditi, tehti seda sõjaväeautoga ja seal oli peal mitu perekonda koos mööblitega.

Mäletan, et peatuti vist Kloogal sõjaväeosas ja meid viidi sööma nende sööklasse. Vanaema määris mu leivale tagasihoidlikult marmelaadi peale. Minu vastas istunud saksa sõjaväelane võttis selle leivatüki enda kätte ja määris sinna paksult marmelaadi juurde.

* Loo autori täisnimi on toimetusele teada