Matti Maasikas.

FOTO: Eero Vabamägi

Mida peaks Eesti tegema, et meie eesistujaaeg Euroopa Liidus kujuneks õnnestunuks? Diplomaat Matti Maasikas pakub välja oma hindamiskriteeriumid.

Eesti eesistumise ametliku alguseni Euroopa Liidu nõukogus on jäänud vaevalt seitse nädalat, kuid tegelikult on meile sellega seotud ülesandeid juba osaks langenud. Mai alguses võttis Malta kolleeg ootamatult ühendust.

«Kas järgmine eesistuja saaks mind mais Euroopa Parlamendi plenaaristungitel asendada?» kõlas küsimus. Maltal tulevad nimelt 3. juunil parlamendivalimised. Ma ei hakanudki uurima, kuidas need valimised nüüd ikkagi niimoodi ootamatult tulevad, vaid nõustusin pikemata. Seisus kohustab ja ega ma esimene või ainus ole. Eesti diplomaadid Brüsselis, Thbilisis, New Yorgis, Peterburis on samuti juba eesistuja rolli täitnud, koosolekuid juhatanud, ELi nimel sõna võtnud.

Eesistumine on Eesti ajaloo keerukaim rahvusvaheline ettevõtmine ja seega ka küpsuseksam. Kuidas hinnata Eesti edukust selle sooritamisel? Nagu välispoliitikas ikka, on ka selle eksami puhul kindlaid hindamiskriteeriume raske kirja panna. Rahvusvahelised küsimused ei ole tavaliselt jah-ei-vastatavad ega ole riikidevaheliste projektide tulemused maksutulude suurenemise, kuritegevuse vähenemise või eluea kasvuga mõõdetavad, nagu on siiski enamasti sisepoliitilised sammud. Lisaks ei sõltu nii suure rahvusvahelise ettevõtmise puhul kaugeltki kõik ju ühest riigist, ka siis, kui istume parajasti eesistujana laua otsas.

Kolm mõõdupuud

Olen välja pakkunud kolm kriteeriumi-mõõdupuud, mille järgi meie edukust hinnata, kaks neist on Eestist ja kolmas rahvusvaheline. Oleme eesistumisega enam-vähem hakkama saanud, kui

1) meile endile – Eesti diplomaatidele ja poliitikutele, kes juhatavad otseselt töögruppe – jääb tunne, et asjad edenesid. Pillimeeste keeles: tunne, et lugu ei jäänud päris seisma;

2) rahvusvaheline ajakirjandus ei kirjuta aasta lõpus, et 2017 oli ELile veel kohutavam kui 2016;

3) eestlaste teadlikkus EList tõuseb, kui EL saab rohkem oma asjaks.

Loomulikult ei ole kõigi kolme kriteeriumi puhul mõõtmine enamasti mitte täppisteadus, vaid tunnetuslik.

Esimese kriteeriumi täitmise peamine eeldus on kodutöö. Olin pikalt mures, kuidas Eesti ametnikud ja eriti poliitikud suudavad end motiveerida tegelema detailselt nende Brüsseli teemade-eelnõudega, mis ei lähe meile otseselt korda (hästi kasutatava näitena alati autotööstusesse puutuv reeglistik).

Meil pole harjumust end selliste eelnõude detailide ja teiste liikmesriikide positsioonidega kurssi viia, meil on selleks vähe ressurssi ja usume, et lõpplahendus ei sõltu nagunii meist. Eesistujal seda luksust pole, eesistujariik peab tundma iga eelnõu iga koma. Tundub, et viimasel ajal oleme suutnud end päris hästi kokku võtta, ka poliitikud. Valitsuse eelmisel nädalal toimunud Brüsseli-visiidi kohtumist Euroopa Komisjoniga kogenud tunnistajad kiitsid: Eesti ministrid tundusid teadvat, mida räägivad, ei lugenud paberilt maha, tekkis kohati elavgi arutelu.

Oma teemade ja eesmärkide tundmine pakub enesekindlust ja professionaalset rahuldust ka siis, kui kõiges ei õnnestu päriselt kokku leppida. Kui mõnes (suuremas) liikmesriigis tekib poliitiline tõrge, võib see meie pingutustest hoolimata töö eelnõu kallal ka kuudeks seisata.

Asjade edenemise tunde teine eeldus on hea infovahetus ja koordinatsioon. Info liigutamise kiiruse ja harjumustega on meil asjad enam-vähem, koordinatsiooniga aga pigem vähem. Iga ministeerium on harjunud oma rida ajama, oma eelnõuga tegelema. Peaministril ja tema meeskonnal ei ole siin võtmeroll mitte ainult innustamisel, vaid ka igapäevasel koordineerimisel ja juhtimisel. Ja loomulikult on siin õnnestumise eeldus, et 2017 oleks valitsuspoliitikutele siiski kõigepealt ELi eesistumise, mitte kohalike valimiste aasta.

Huvitab ainult Brexit?

Teise hindamiskriteeriumiga, rahvusvahelise ajakirjanduse vaatega, on õige keeruline. Siin sõltub meist palju vähem kui esimese puhul. 2016 oli ELile aasta algul haripunkti saavutanud rändekriisi ja muidugi Brexiti-rahvahääletusega tõeline annus horribilis. Nii et hullemaks enam minna ei saa? Kas just palju hullemaks. Ent väga reaalselt võib ette kujutada olukorda, kus meediat, avalikkust huvitab ELiga seoses vaid Ühendkuningriigi lahkumisläbirääkimiste käik – eriti kui seal peaks veel mingeid dramaatilisi jõnkse sisse tulema – ja kogu ELi igapäevatöö, sealhulgas Eesti poolt tublisti edasi viidavad eelnõud, jääb tähelepanuta.

Eelmisel nädalal rääkisin terve tunni kogenud ja targa Brüsseli ajakirjanikuga ning küsimusi tuli vaid Brexitist. Asi on seda kurvem, et eesistujariik ei pea ju tegelikult neid lahkumisläbirääkimisi, seda teeb Euroopa Komisjon ja suuri otsuseid võtavad vastu riigijuhid Euroopa Ülemkogul, eesistujale jääb vaid ELi liikmesriikide ja institutsioonide vaheline koordinatsioon.

Kuidas seda olukorda pisutki muuta? Ainus võimalus on veel rohkem rõhuda teemale, kus meid juba tuntakse ja peetakse tugevaks – digimõõtmele. Ühelgi muul teemal Eesti-suurune riik nii kiiresti nullist mainet ei ehita, seda saab teha vaid juba olemas oleva põhjal. Kui suudame tutvustada oma kavu ja edusamme digitaalse siseturu eelnõude asjus, ELi institutsioonidele pakkuda digilahendusi, kui – soovitatavalt peaministri ja ministri tasandil – kirjutame ja räägime rahvusvahelises ajakirjanduses digiturust, lääne ühiskonna tehnoloogilisest muutusest ja plaanidest-õppetundidest selle haldamisel, siis on ehk veel mingeid võimalusi mitte saada ühe teema eesistujaks.

Digimõõde on meie eesistumise horisontaalne prioriteet, öeldu puudutab kõiki ministeeriume. Kõigil neil on digivallas ka muljet avaldavaid teemasid-näiteid-saavutusi, seda kõike on kaks-kolm viimast aastat sihiteadlikult ette valmistatud.

Brüsselis ja teisteski pealinnades ollakse meile siin abiks: vastutustundlikud poliitikud ja diplomaadid ei taha ju, et ELi töö paistaks vaid läbi Brexiti-prisma. Ka komisjoni president Jean-Claude Juncker vastas hiljuti ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti eesistumisele on suurem väljakutse ühtse varjupaigasüsteemi reform või Brexiti läbirääkimised, nii: «Kõige tähtsam kingitus, mida Eesti ELile saab teha, on digitaalne.» Teeme seda siis igal võimalusel ja püüame ka oma kommunikatsioonis ilusatest looduspiltidest rohkem esil hoida tagapõhja digitaalset mustrit.

Kolmas kriteerium on peaaegu puhtalt meie endi kätes. Kõigis esimest korda eesistumist tegevates riikides on täheldatud toetuse kasvu unioonile, ELiga seotud ühiskondliku debati elavnemist, suuremat omalustunnet Euroopa asjades. Selles vallas on Eestis palju teha. Värskete Eurobaromeetri arvamusküsitluste andmetel on eestlaste toetus ELi kuulumisele endiselt kõrge – 67 protsenti. Küll aga arvab tervelt 77 protsenti Eestis küsitletuist, et nende häält ei võeta ELi tasandil kuulda (üle ELi oli selliseid inimesi viiendiku võrra vähem). Samas arvab 58 protsenti eestlastest, et meie riigi hääl kõlab Euroopas küll.

Side kodanikuga

See viimane, rõõmustav arv on kindlasti läheneva eesistumisega seotud. Nüüd ongi meie riigisisese kommunikatsiooni ülesanne piltlikult öeldes lõimida Euroopaga Eesti riigi kõrval ka Eesti inimest. Kindlasti aitavad sellele kaasa teated eesistumisega seotud töövõitudest, kindlasti aitas eelmise nädala üle 20-liikmelise Eesti ajakirjanike grupi esinduslik visiit Brüsselisse.

Kuid nii riiklikul kommunikatsioonimeeskonnal kui ka ajakirjandusel on veel tublisti tööd nii arvamusfestivalidel kui ka leheveergudel, et eesistumine ei kujuneks kodanikule vaid maksumuse, liiklusummikute ja – paremal juhul – Tallinna tulevate ELi-inimeste arvude küsimuseks. Meie loosung «Ühtsus tasakaalu kaudu» ütleb ELi asjadega tegelevatele ametnikele palju, ka mulle kui endisele nn Brüsseli mulli asukale. Inimesele, kes ei tegele ELi teemadega iga päev, on kardetavasti vaja midagi konkreetsemat ja lähedasemat.

Nii Brüsselis, liikmesriikide pealinnades kui ka Eestis pannakse meie eesistumisele tublisti lootusi. Leedu alaline esindaja ELi juures kirjutas hiljuti Twitteris lühidalt kõik ära: «Eesti eesistumine läheneb – digitaalne, tõhus, keskendunud.» Vastame siis neile ootustele, sooritame selle eksami auga.