Tapa raudteevaksal piduehtes enne idatiiva ümberehitamist vabariigi 10. aastapäeval 1928.

FOTO: H. Allandi kogu

Milles õieti takistus peitub, et meie uute raudteede ehitamise kavad järjest keerulisemaks muutuvad? Meie arust küll selles, et ühtegi kava veel lõpulikult läbi kaalutud ja selgitatud pole.

Kord haaratakse ühest, kord teisest kavast kinni ja enne kui ühe või teise kohta suudetakse lõpuotsust teha, on juba kolmas-neljas kava päevakorrale kerkinud ning esimesed kalevi alla maetud. Liiga kergelt vahetatakse seisukohti ning pealiskaudselt kiidetakse juhuslikult ette pandud kava heaks. Ometi on meie tuleviku-raudteevõrgu arendamise sihtjooned sedavõrd tähtsad, et neid mitte üksiku kohahuviga siduda ei saa.

Kuuldavasti olevat aga mõnede raudteekavade või liinide ümberpaigutamise ettepanekute isadeks koguni üksikud isikud, kelle huvipiirkond sooviks näha raudteeliine võimalikult omast krundist või karjaaia tagant läbilõigatuna… Ja sarnased «ettepanekud» tahavad olla tõsised ja «üldistes huvides» põhjendatud!

Ei saa meie oma raudteevõrku arendada ka mõne üksiku maakonna või linna huvides – üldise raudteevõrgu väljaehitamise kiire iseloom sunnib uusi liine ehitama eesrinnas sinna, kust uutest liinidest kõigepealt kasu riigile ja rahvale koguulatuses.

Et meil puhtal kujul strateegilisi ja majanduslikke liine ehitada raske, siis peame neid ülesandeid koondama võimalikult igale ehitatavale liinile, õigemini iga uus liin peab kõiki ülesandeid – strateegia, transiidi ja sisekaubaveo alal – koos täita suutma.

6.05.1925