Sirbis sel reedel: arvustustesadu

Foto: Sirp

Sirbis 5. mail: 

MARGUS LAIDRE: Per errationes ad astra?

Inimestele näib kahjuks meeldivat, kui neile valetatakse. Midagi tehes või luues ütleme ootavat ausat hinnangut ja tagasisidet, ent sisimas loodame kiitust ja tunnustust, mis omakorda annab tunde, et meid vajatakse. 2009. aastal sooritatud uuringu kohaselt eelistasid inimesed alateadlikult sellist informatsiooni, mis toetab ja kinnitab nende senist maailmapilti. Vaid ühel juhul kolmest otsustati info kasuks, mis sunnib oma tõekspidamisi või teadmisi üle vaatama. Valikuline suhe tegelikkusega on seega laialt levinud.

Intervjuu Cambridge’i ülikooli Hans Rausingu teadusfilosoofia- ja ajaloo professuuri hoidja Hasok Changiga. HASOK CHANG: «Realismist kõnelda on praegu olulisem kui eales varem»

KAAREL TARAND: Kes küsib, saab teada. 15 aastat rahva palge mõõtmist ühes koguteoses

Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu «Mina. Maailm. Meedia» 2002–2014 tulemused. Toimetanud Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm, keeleliselt toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Roosmarii Kurvits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. 812 lk.

Eesti ühiskond muutub ja areneb. On palju viise ja vahendeid muutuste mõõtmiseks ja kirjeldamiseks ning ühe vaateviisi üldistav kokkuvõte on Tartu ülikooli sotsioloogide ja kommunikatsiooniuurijate ühistööna nüüd kaante vahele saanud (edasi lühendatult MeeMa). 15 aasta uurimistöö materjal on sedavõrd mahukas, et seda siin ümber jutustada pole võimalik. Kuues peatükis esitavad uurijad oma põhilised uurimistulemused, mis toetuvad Eesti elanikkonna seas viiel korral läbi viidud sotsioloogilise küsitluse andmetele. Esimeses peatükis kirjeldatakse uuringu teoreetilisi lähtekohti ning metoodikat ja tehakse tagasivaade Eesti sotsioloogia arengulukku, ülejäänud viies peatükis keskendutakse ühiskonna mentaalsete struktuuride muutusele, kultuurisuhte muutustele ja meediakasutusele, igapäevaelu praktikale, ühiskonna ajamõõtmele ja sidususele muutuvas sotsiaalses aegruumis.

RAIVO KELOMEES: Teaduse ja kunsti sümbioos

Kuraatorid Anna Romanova ja Eha Komissarov ei ole loonud ainult Soosteri, Sobolevi, Vindi ja Meele kunsti sümbioosi, vaid on toonud esile Nõukogude Liidu 1960ndate teaduskunsti ja varase multimeediakunsti teema. 

Näitus «Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel» Kumus kuni 11. VI. Kuraatorid Anna Romanova ja Eha Komissarov, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja.

Kumu suurejooneline näitus on järjekordne nõukogude aja mõtestamise katse. Eesti vaataja leiab uut just esitatud koosluses. Ülo Soosteril, Juri Sobolevil, Tõnis Vindil ja Raul Meelel oli üksteisega palju pistmist, kuid nende ühisnäitus on meil vaadata esmakordselt. Pean silmas just Juri Sobolevi mängutoomist. Tema nimi peaks seoses Ülo Soosteriga ka Eesti vaatajale tuttav olema. Sobolev oli Soosteri suur sõber, tema ateljee sage külaline, arvukatel ateljeefotodel poseerija ja Soosteri illustraatoritegevuse edendaja, viimasega ehk veidi sarnane kunstnik.

TOIVO TAMMIK: Eesti kõrvaltegelasena arhitektuuri- ja elulooraamatutes

Owen Hatherley, Landscapes of Communism. A History through Buildings. Penguin, London 2015. 256 lk.

Wendy Lesser, You Say to Brick. The Life of Louis Kahn. Farrar, Straus and Giroux, New York 2017. 416 lk.

Pealesuruva infomüra ajastul on mis tahes valdkonnas olulist ebaolulisest eristada järjest raskem.

Arhitektide hariduse kohta ütles Rein Zobel veel 1980. aastate lõpul, et see pole mitte just väga hea, kuid siiski parim selle hulgast, mida ERKIs pakutakse. Sel ajal oli ilmselge, et arhitekt oskab arvestataval tasemel joonistada, valdab võõrkeeli (soovitavalt ka itaalia keelt) ning oskab lugeda.

Lugemisoskuse mõiste on paljuski muutunud. Lugemiseks peetakse juba ka eriala veebilehtedel piltide vaatamist ja mitte just liiga pikkade pildiallkirjade sisu mõistmist. Pikemasse teoreetilisse ja ka jutustavasse teksti süvenemiseks ei jätku tihtipeale ei teadmisi ega ka aega. Korraliku monograafia läbitöötamise aeg tuleb kulutada mõne projekti juhtimise, lõputute koosolekute, netis surfamise või Muhu väinas seilamise peale.

LISETE VELT:  (Kontsertidest) lookas lauaga aprill

Just nooruslik energia on aprillikuu kontserdielu üks kandev märksõna – see miski, mis nii mitmelgi kontserdil haaras üleni.

Aprillikuu muusikaelu oli kui rikkaliku valikuga juubelilaud, kus head ja paremat jagub igale maitsele. Ühelegi lahkelt vastu võetud külalisele ei ole samal ajal võõras mao kiirest täitumisest tingitud valikuvõimaluste ahenemine. Kuuülevaatest on välja jäänud üsna mitu kuuldavasti võrratut kontserti (näiteks ERSO ees soleerinud Pablo Ferrández), kuna kahest või kolmest samal ajal toimuvast kontserdist saab valida vaid ühe. See annab omakorda põhjust rõõmustada tiheda kontserdielu üle.

Aprilli rahvapäraste nimetuste – jürikuu, mahlakuu ja sulakuu – kõrvale pakun selles artiklis välja ka festivalikuu. Kuu esimesed päevad langesid kokku Tallinn Music Week'i viimastega. Vaid mõni päev hiljem sai hoo sisse Eesti muusika päevade noortefestival «mini-EMP», et juhatada sisse 53 uudisteosega startinud Eesti muusika päevad. Aprill lõppes aga «Jazzkaarega».

(pealkirja pole)

Meil on institutsioonikriitikast palju räägitud, seda on puudutatud ka mõnes kunstiprojektis, kuid Tallinna Kunstihoone võttis selle veebruaris projektiga „Mõtleme kohe pealkirja ka välja, palun oodake“ tõsiselt käsile. Institutsiooni sõbrad (või ka vaenlased) arutlesid hoogtöö vormis kuidas- ja miks-küsimuste üle. Kuid kas uues institutsionaalsuses, kus väljastpoolt tulnud paljastuste asemel on institutsiooni enda esilekutsutud refleksioonid, tajutakse suuremat omavastutust väljal toimuva ees või ollakse skandaalidest tüdinud, sest need õõnestavad kunsti mainet niigi skeptilise publiku hulgas? Või on tegemist veel millegi muuga?  Maarin Mürk arutlebki nende küsimuste üle.

Jalutuskäik galeriides

«Troonid on veel tühjad»

Õhtujutt Siim Pauklinilt

Arvustamisel

Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu «Mina. Maailm. Meedia» 2002–2014 tulemused

Ooper «Tulleminek» ja «Jazzkaare» festival

Teatri NO99 «Unistajad» ja Tartu Uue teatri «Sümfoonia ühele. Allegro con moto»

Jaan Aru «Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust»

Veiko Märka «Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas»

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus tarbekunsti püsiekspositsioon «Kogutud teosed»

Ants Heina «Stenhus’id, arx’id, torne’d … Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus»

Hans Platzgumeri romaan «Serval»

Mängufilmid «Esimesena kosmoses»,  «Edaspidi»  ja «Aquarius»