Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Peaminister, kes vastab järjepidevalt kõigele sisutühjalt, käitub, nagu peaks ta nii valijaid kui ka küsijaid idiootideks, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

«Mulle meeldib, kui inimesed muutuvad idiootideks ruudus,» ütles kunagi vahva sõdur Švejk, kes ise oli küll «ametlik idioot», kuid kriitikud möönavad, et ta oli kogu «idiootliku impeeriumi» idiootidest kõige väiksem idioot.

Jaroslav Hašek kirjutas raamatu «Vahva sõduri Švejki juhtumised» esimese jao «Tagalas» järelsõnas: «Kui mul oli tarvis kasutada mõnd vänget väljendust, mida tõepoolest kasutati, siis tegin ma seda ühegi kõhkluseta. Väljenduste pehmendamist või nende tähistamist punktidega pean ma kõige narrimaks silmakirjatsemiseks. Neid sõnu kasutatakse isegi parlamentides.»

Poliitik Jürgen Ligi ongi kasutanud, küll mitte parlamendis, vaid internetis, ühe ministri aadressil väljendit «idioot». Asi olekski jäänud sotsiaalvõrkudesse, kuid kaaspoliitikud ja ajakirjanikud kordasid ja levitasid abivalmilt seda solvavat hinnangut.

Ei tahaks siin omalt poolt panustada ega niigi kannatava ministri nime mainida, aga asi oli nii: eelarvepoliitikat kritiseerides väitis Jürgen Ligi, et valitsuse liikme seosed eelarve ning sündimuse vahel on arusaamatud. «Kui täna sünnib 6 naise kohta 9 last, siis lõpuks on 6 naise kohta 10 last,» tsiteeris reformierakondlane ministri toodud näidet eelarve mõjust. On jah ilkumiseks ruumi, kuni selleni välja, kui palju toonekurgi oleks siis tarvis Eesti riigieelarve huvides kaasata.

Ligi kasutatud sõna on kõlav ja ränk, kuid toosama Jaroslav Hašek väitis, et «selle üle, mis on loomulik, võivad imestada ainult suuremad sead ja rafineeritud rõvetsejad, kes ei näe oma näruse valemoraali juures sisu, vaid tormavad vihaselt üksikute sõnade kallale».

Skandaali sekkus peaminister Jüri Ratas, kes väitis, et labane sõnavõtt ministri aadressil kahjustab poliitikute, erakondade ja Jürgen Ligi mainet. Meie poliitikute ja erakondade erakordselt kõrget mainet arvestades ei osanudki karta, et see võiks ühe tühipalja sõna pärast ohtu sattuda. Aga peaminister mõistis hukka opositsionääri kõnepruugi, selleks ta valitsuse ette pandud ongi.

Loodetavasti jätkab ta seda korralekutsumise liini: valitsuse juht, kes järjekindlalt ei vasta küsimustele tema juhitava Keskerakonna propagandameedia kohta, võiks anda hinnangu sellele, et tema parteikaaslased nimetavad Tallinna TVs vastaspoliitikut süüdimatuks insuldihaigeks ja mitteparteilist ajakirjandust pasameediaks. Seda enam, et TTV on erinevalt Facebookist Eesti maksumaksjate rahastatav kanal.

Veel 2006. aasta aprillis kirjutas nädalalehes Denj za Dnjom praegune Stolitsa toimetaja Boriss Tuch: «Tallinna linnapead Jüri Ratast peetakse nooreks ja energiliseks. Ta on jah noor. Ja energiatki jagub – ta peab energiliselt mõttetuid kõnesid ja sama energiliselt võitleb omaenda ja Keskerakonna huvide eest. Kuid tõsi mis tõsi – nii mõttetut linnapead ja nii kõlbmatuid abilinnapäid ei ole veel Tallinna ajalugu tundnud.»

Jüri Ratase meeripõli polnud kuigi pikk, kuid aastatega tulnud poliitiline kogemus annab lootust, et peaministrina peab ta kauem vastu. Aga selleks tuleks lahti saada juba tollal märgatud harjumusest ja siis ehk muretseda ka rahvaasemike parlamendivälise leksika pärast.

Kui vabaerakondlased pärisid peaministrilt riigikogus aru Ida-Virumaa valdade sundliitmise ja kohalike inimeste soovide eiramise kohta, jõudis valitsusjuht oma kaudses vastuses lausa matusetoetusteni. Loodetavasti ei olnud see ähvardus. Riigikogu avatud uste päeval lapsele antud gigabürokraatlik vastus võis muidugi olla ka huumorimeelse peaministri paroodia mõne elatanud NSVLi või E(NS)V tippjuhi esinemisviisile – et kuidas nad räägiksid pärast suure hulga energiajookide manustamist. Huumoriga lähenemisele viitab ka see, et need stseenid riigikogus meenutavad kangesti Eino Baskini hiilgavalt esitatud Priit Aimla «Kohviveskit», kui klient tuli pretensiooniga rikkis kodumasina pärast. Igale tema küsimusele vastati paljusõnaliselt teeninduskultuuri tõstmisest, kvartali näitajatest, edukast sotsvõistlusest jne, nii et lõpuks klient küsis: kas te üldse teate, miks ma siia tulin? Teenindaja jäi mõttesse...

Nali naljaks, kuid kui valijate, kaaspoliitikute ja ajakirjanike küsimustele vastatakse rõhutatult sisutühjal moel, siis peetakse küsijaid ja valijaid ilmselt idiootideks. Aga siis on ju tegemist tunduvalt suurema inimeste arvu solvamisega, kui on lubanud endale Jürgen Ligi.