Nils Niitra: räuskav kodanikuühiskond (101)

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Hiljuti võttis minuga ühendust üks Rail Balticu trassivaliku suhtes skeptiline kodanik ja märkis murelikult, et tema ja temaga sarnaselt mõtlejate eesmärk polnud sugugi Euroopasse suunduva raudtee põhjalaskmine, nüüd ta kardab aga, et see juhtub siiski, sest kisa on juba hirmus suur.

Meie arvamustoimetus avaldab lugusid nii Rail Balticu pooldajatelt kui ka vastastelt. Sageli satuvad pooldajad hiljem kommentaariumis agressiivse sõimuvalingu alla. Facebook on täis samateemalist lahmimist. Pelgan, et meil on juba praegu inimesi, kes ei julge end selle teemaga siduda, sest kardavad sildistamist.

Me ootasime kodanikuühiskonna teket 20 aastat. Nüüd on see päral. Ent paraku pole see säärane kodanikuühiskond, mida mina ootasin. See on kohati räuskav ja ähvardav sootsium, mis ründab kõike, mis ei haaku tema vaadetega. Kui julgesin Facebookis avaldada poolehoidu Rail Balticule, küsis üks kommentaator imestunult, kas tõesti saab olla Rail Balticu poolt keegi, kellele selle eest palka ei maksta. Jah, saab.

Siis veel tõmbavad populistlikud erakonnad oma sae käima ja lähevad meelt avaldama. Uue aja stiiliks on olla kõigepealt millegi vastu ja seejärel sisustada see vastu olemine argumentidega. Ajuti on need naljakad, tervemõistuslikud inimesed on suutelised väitma, et raudtee poolitab Eesti ja Lääne-Eesti fauna satub hätta. 19. sajandil kardeti samuti raudteed, sest see mõjuvat halvasti lehmade piimaannile.

Rail Balticu vastane kodanikuühiskond jaguneb eri leerideks. On leebem tiib, mis vaidleb trassi üle. See omakorda jaguneb neiks, kes soovivad viia raudtee läbi Tartu, ja neiks, kes vaidlevad, kuidas peaks trass kulgema Tallinnast Pärnusse. Ja siis on muidugi hiljem tekkinud vastaste generatsioon, kes ongi lihtsalt vastu.

Tegelikult on valdav osa ühiskonnast Rail Balticu osas neutraalsel positsioonil, aga karjuv vähemus paistab silma teistest enam. Ma võin täie südamerahuga kinnitada, et kui Rail Balticu vastased suudavadki projekti täielikult põhja lasta, on meie kodanikuühiskond hakanud pärssima terve riigi arengut.

Küsimus ei ole lõppkokkuvõttes tasuvusuuringutes, mis võivad soovi järgi tõestada üht ja teist. Küsimus on selles, et Eesti vajab Euroopa Liidu liikmesriikidega kõiki nüüdisaegseid ühendusi, nii teid, lennuliine kui ka raudteed. Võib vaielda, kas keegi sõidab siit rongiga Berliini või mitte, ent märksa olulisem on, et meil on vaja paremaid ühendusi just lähiriikidega, olgu see siis Läti, Leedu või Poola.

Ehkki elan Tartus, ei usu ma eales, et ühe raudtee kulgemine Pärnu kaudu kujutaks endast tohutut regionaalpoliitilist katastroofi Lõuna-Eestile. Kaugel sellest, ka Pärnu vajab seda raudteed. Las sõidab rong tulevikus Tartusse kiirusega 160 kilomeetrit tunnis ja Pärnusse 240-kilomeetrise tempoga, võitjad on kõik.

Kommentaarid (101)
Copy
Tagasi üles