Eerik-Niiles Kross: lugu tiibklaverist ja edasikestmisest

Eerik-Niiles Kross. Foto: Urmas Luik

Eerik-Niiles Kross­ kirjutab, et 62 aastat pärast märtsiküüditamist oleme osaliselt ikka veel küüditamise moraalse alanduse vangid.

Hävituspataljonlased lasid mu vanatädi 15-aastase poja Kalju  5. juulil 1941 maha. Raadiokuulamise eest.

Vanatädi oli suure talu perenaine Helme vallas Valgamaal. Ta oli sinna Harjumaalt esimese ilmasõja ajal mehele läinud ja kasvatas viit last. Vanaonu oli Helme vallas lugupeetud mees, põllumeeste seltsi, piimaühingu ja majanduse ühisuse juhatuste liige ja kohaliku elu käilakujusid.

1940. aastal oli okupatsioonivõim ära võtnud vanatädi talu maa. Maja jäi esialgu alles. Samuti talu suur raamatukogu ja tiibklaver, mis mängib selles loos olulist rolli. Arvatavasti ei osanud vanatädi pärast sõja üleelamist, nii riigist, pojast kui varast ilmajäämist uskuda, et võiks veel halvemaks minna.

1949. aasta kevadel oli vanatädi pere oma kodukohas alles, kui venna eest tasuma läinud teine poeg välja arvata. Kulakumaksud olid rasked, kohalikud kommunistid mõnitasid, ent elati omas kodus ja kuidagi hoiti hinge sees.

24. märtsil 1949 tuli kohaliku täitevkomitee ametnik vanaonu juurde ja ütles: venelased hakkavad inimesi Siberisse saatma, võta pere kaasa ja mine täna öösel metsa. Vanaonu kuulas head nõu. Hommikupoole ööd hakkas vanatädi kurtma, et lehmad on lüpsmata.

Ega hoolikate perenaiste pealekäimise vastu ei saa ka majandusühisuse esimees. Vanatädi läks koju vaatama ja astus otse küüditajate sülle.

Kamp kohalikke kommuniste ja Vene sõdureid tõstis vanatädi veoauto peale ja viis ära. Loomavagunisse ja sealt edasi Ordõnskoje rajooni Novosibirski oblastis. Maja tassiti mööblist ja varandusest tühjaks. Vanaonu käis ennast vahetuskaubaks pakkumas, aga ei võetud. Ja suri kurvastusest ära. Alaealised tütred võeti allesjäänud sugulaste juurde.

Eesti lugejale tavalisena tunduv lugu. Ja vähemalt niikaua kui selline lugu tundub tavalisena, peame me neid lugusid rääkima. Sest liiga paljud meist ei ole tunnistanud, et need lood piinavad meid alateadvuses. Liiga paljud arvavad: selleks et andestada, tuleb unustada.

1949. aasta kevadeks oli Nõukogude võim juba viis aastat harrastanud arreteerimisi, mahalaskmisi, talude äravõtmisi, inimeste nn kulakuteks kuulutamist ja röövmaksustamist. Aga eestlaste vastupanu ja allumatus oli endiselt tugev. Eriti maal. Metsavendlus oli visa, kolhoosidesse ja komnooreks ei astutud, okupatsioonivõimu ikka veel ei kiidetud.

Minu vanatädi perekonda võiks mööndustega pidada jõukaks. Nad tõesti kvalifitseerusid enam-vähem selleks, keda kommunistid üritasid kujutada külakurnajate, rahvavaenlaste, bandiitide abilistena. Nad olid need, keda meie peaksime tajuma eestluse selgroona.

Täna, 62 aastat hiljem, oleme osaliselt ikka küüditamise moraalse alanduse vangid. Venelaste loodud müüt, et küüditamine oli niinimetatud klassivõitluslik akt, tundub meile tõene. Et küüditati eeskätt külakurnajaid, sest vaja oli varandus vaesematele ümber jagada ja saada lahti kolhoosikorra vastastest.

Me ei näe küüditamist kinnitusena eestlaste murdumatusele. Märtsiküüditamine oli eeskätt nimelt poliitiline, juba assüürlaste poolt kasutatud idamaine despootlik võitlusvõte vastupanu mahasurumiseks. Ka iseolemise soovi pidas okupatsioonivõim vastupanuks. Relvastatud vastupanu ja külaühiskonna ühtsus oli see, mida taheti läbi raiuda.

Küüditamise alustamise dokument, NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus 29. jaanuarist 1949, kulakuid üldse ei maininud. Kuigi määrus ise on endiselt Venemaal salastatud, on viidetest teada, et sellega anti sisuliselt korraldus küüditada Eesti vastupanu tugibaas. See tähendas eelkõige: rahvuslaste ja metsavendade pered, endised metsavennad, kes olid metsast välja tulnud, samuti metsavendade abilised.

Moskva korralduse alusel valmistas julgeolek, siseministeerium ja kompartei ette sõjalise operatsiooni «Priboi», mis oligi küüditamise koodnimi. Eestisse toodi selleks juurde 4350 sõjaväelast, lisaks rakendati Baltikumis umbes 2000 sidespetsialisti, kõik postkontorid, täitevkomiteed ja raudteejaamad võeti kontrolli ­alla.

Nn väeliikidest osalesid lisaks julgeolekule veel siseväed, konvoiväed, raudteeväed ja piirivalveväed. Appi võeti kogu kohalik kollaboratsionistide seltskond. Kokku oli küüditajaid umbes sama palju kui küüditatavaid. Ja lennukeeluala ei tulnud tollases maailmas tsiviilelanikkonna kaitseks kuskil isegi jutuks.

Kuidas juhiti tähelepanu rahvuslikult vastupanult kulakutele? Tõenäoliselt tõttasid Eesti kommunistlikud juhid, Karotamm ja teised, küüditamise rõõmusõnumit kuuldes Moskvale teatama, et lahti on vaja saada ka kulakutest. Teiseks leiti Tallinnas ilmselt, et isegi poolametlikult pole võimalik metsavendlusest rääkida.

Nii et kui 14. märtsil 1949 anti välja ENSV MN määrus küüditamise kohta, siis rääkis see ainult kulakute väljasaatmisest.

Siit tulenebki, et 1949. aastal küüditati «juriidiliselt» õieti kahte erinevat gruppi: kulakuid, kes saadeti välja kohaliku määruse alusel, ning metsavendade ja nende abistajate peresid, kes saadeti välja Moskva määruse alusel.

1965. aastal on tollane ENSV siseminister Ani koostanud akti Eestist küüditatud inimeste kohta. Selles öeldakse selgelt: 1949. aastal on küüditaud 7180 inimest Eesti NSV Ministrite Nõukogu määruse alusel kulakutena ja 13 480 inimest julgeoleku erinõupidamise otsuse alusel, kes olid bandiidid, natsionalistide perekonnad ja nende abilised.

Täna me teame, et küüditamine on rahvusvahelise õiguse järgi genotsiid. Ja teame, et mis meid ei tapa, teeb tugevamaks.

Me ei tea, millisesse lahtrisse mu vanatädi ennast ise oleks paigutanud, tõenäoliselt mitte ühtegi. Ta lihtsalt oligi nähtus, mida Moskva üritas hävitada. Lahterdamatu, aga ka murdmatu. Ta muretses hoopis oma laste, lehmade, raamatute ja tiibklaveri pärast. Nende asjade pärast, mis eestlasi elus hoidsid.

Kui vanatädi 1957. aastal Eestisse tagasi jõudis, leidis ta eest muserdatud maa, aga oma panuse meie edasikestmisse tegi ta kohe. Ta läks kohaliku kommunisti juurde ja ostis kalli raha eest tagasi oma klaveri, mille see oli 25. märtsil 1949 röövinud.

Ja mängis selle peal surmani oma lastelastele laule, mis oli kästud ära unustada ja mida me kõik peame ikka ja jälle meelde tuletama.