Juhtkiri: libauudiste aabits

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tänasest lehest leiate põhjaliku ülevaate Venemaa propagandavõtetest ja libauudistest, mis on seotud liitlaste üksuste saabumisega Poolasse ja Balti riikidesse. Samuti soovitused libauudiste eristamiseks tõsistest uudistest.

Nende põhilisi väitetüüpe teame ja tunneme juba pikalt. Kui neid kõrvutada, on kerge märgata, et need on isegi omavahel vastuolus. Võime meenutada ka intervjuusid, kus väljakoolitatud, ent siiski kehvavõitu propagandistid ja mõjuagendid need kõik mõne minuti jooksul ette vuristanud. Ise justkui jutu vastuolulisust märkamata. Samuti märkame, et üht osa valeväidetest on püütud mitmesuguste võtetega kanda ka meie riigisisesesse diskussiooni.

Muidugi tasub olla valmis sellekski, et ilmuvad välja senistest hoopis andekamad valejutud. Siinkohal kuluvad kindlasti ära universaalsed soovitused mõelda ja kontrollida allikate usaldusväärsust, enne kui lugusid edasi rääkima või sotsiaalmeedias jagama tõttate.

Loomulikult kehtivad klassikalised ja ka internetiajastule iseloomulikud soovitused allikate usaldusväärsust kontrollida eriti ajakirjandusele endale. Sotsiaalmeedia ajastul on aga kindlasti kasulik, et neid elementaarseid põhimõtteid tunneksid võimalikult paljud.

Nii interneti- kui ka ajakirjandusvabaduse poolest maailma tipus olevas Eestis ei soovi me kindlasti vabaduste piiramist seetõttu, et meie idanaaber korraldab sihipäraselt infooperatsioone. Parim võimalus ongi nende tegutsemisloogikat mõista.

Üks alatistest tõdemustest on, et paljugi Venemaa propagandast on suunatud eelkõige nende oma elanikkonnale. Loomulikult ei kehti see aga kõige kohta.

Libauudiste levitaja eesmärk ei pruugi sugugi olla, et kogu publik juttu uskuma jääb. See võib olla hoopis muu. Siinkohal on palju kasu arusaamisest, mida tähendab nii Venemaa propagandas kui ka propagandat hõlmavas sõjalises doktriinis refleksiivne kontroll. «Ideest saab ehk kõige lihtsamini aru, kui kujutleda arsti kummihaamriga patsiendile põlve pihta löömas. Arst paneb patsiendi jala liikuma ilma patsiendi tahteta,» kirjutas Postimehes Eerik-Niiles Kross (PM 15.02.2016). Samamoodi võib ka libauudise eesmärk olla, et selle sihtmärk käituks niimoodi, nagu Venemaa soovib. Tänase lehe loo näites seda, et libauudisele vastu vaieldes antakse lubadusi, mis takistavad edaspidi tegutsemisvabadust. Loomulikult on eesmärk ka hirmu ja segadust külvata. See osutub kasulikuks teise riigi otsustusvõime pärssimisel.

Kindral Meelis Kiili kirjeldas Postimehe lisas AK ilmunud essees (PM AK 21.10.2016) Venemaa sõjalist doktriini nii: «Kaasaegse konflikti põhieesmärgina nimetas kindral Gerassimov rünnatava riigi suveräänsuse piiramist (poliitika kontrollimist) riiki okupeerimata ja vallutamata.»

Propagandistide loogika mõistmine ja teadlikkus oma tegelikkusest on aga osa vaktsiinist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles