Tarmo Tulva: on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil tegelikult raha on

Tarmo Tulva Foto: Erakogu

Kui teil on soov osta poest leiba, saia ja piima ning raha on vaid ühe jaoks neist, siis tuleb paratamatult valida. Riigi siseturvalisust tagada aitav IT pole midagi teistsugust, sest siin ei kehti äraleierdatud lause, kus kogu rehkenduse asemel võiks IT teha pool, kirjutab Tarmo Tulva, siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) tehnoloogia valdkonna juht.

SMITil on praegu üle saja teenuse, millest 30 protsenti aitavad otseselt tagada riigi toimimist inimeste aitamise ja elude päästmise kaudu. Räägin IT-teenustest, mis on seotud hädaabinumbri kättesaamise, pääste, kiirabi ja politsei väljasaatmise, piirikontrolli, dokumentide väljastamise, rahvastiku arvepidamise ja muu sellisega. Teenustele lisaks on vaja mitu miljonit maksvaid andmekeskuseid, milleta ükski teenus töötada ei saa. Piltlikult võiks öelda, et täna on olulised need SMITi teenused, milleta Eesti riik toimida ei saa või mille mittetöötamise korral on ohus kõigi Eestis elavate või siia külla tulnud inimeste elud. See tükk neelab samas pea 70 protsenti SMITi eelarvest.

Kallis ja keeruline infotehnoloogia

Milles on siis probleem? Viimased nädalad on ajakirjanduses IT teemadel räägitud peaaegu iga päev ja inimeste arvamused jagunevad laias laastus kaheks. Suur hulk IT valdkonnast kaugel olevaid inimesi arvavad, et tegelikult on kogu valdkond õhku täis puhutud nagu mullinäts ja ongi hea, kui sealt keegi ka auru välja laseb. Spetsialistid on selle leeri pooldajate arvetes selgelt üle makstud ning ära hellitatud. Ja see pidev kiun, kuidas eelarvega ei saada hakkama, on enamiku jaoks müstika, sest inimeste jaoks on Gmail tasuta, Facebook on tasuta, tarkvara versiooniuuendused telefonidele ja arvutitele on tasuta, piiramatu andmeside on ka peaaegu tasuta jne. Miks siis ühtäkki ütlevad telekomifirmad, et hindu on tarvis tõsta või ITd pakkuvad riigiasutused soovivad riigieelarvest raha juurde?

Teist leeri esindavad IT inimesed ja neil on ülal loetletud arvamustega väga raske vaielda. Kui IT poole esindaja räägib argumentide ja faktide keeles, siis suuremal osal inimestest pea plahvatab. Millised andmekeskused, missugune tehnoloogiline võlg, milleks on vajalikud litsentsid, arendused, haldus ja ülalpidamine? IT on ju tasuta ja palun mulle seda kohe.

Tihti unustatakse aga ära, kust ja kelle arvelt tulevad need «tasuta» lõunad. Erasektor reeglina finantseerib neid tasuta teenuseid reklaami tuludest, müüb kasutajate andmeid või siis investorite rahast, kes loodavad seeläbi kaasata kriitilist hulka kliente, et lõpuks tulu teenima hakata. Riigiasutustel seda luksust paraku ei ole.

Siin ongi paslik küsida, kas me riigina mitte ei ela üle oma võimete? Äkki me ei peaks e-riiki nii suurelt ette võtma, kui tänaseks on teada fakt, et raha ja inimesi meil tegelikult kõige jaoks lihtsalt ei jätku?

Tegelikult pole küsimus rahas, vaid valikutes. Raha on alati vähe. Loomulikult on raske, kui mitte võimatu, võrrelda omavahel politseinike töötasu, haigekassa vähiravimi kompensatsiooni, neljarealist Tartu maanteed jaheda ruumi ja mürisevate ning vilkuvate seadmetega, mille täpset otstarvet aduvad ainult asjasse pühendunud tegijad. Aga just täpselt sellised valikud on täna otsustajate laual. Et mitte kõlada järjekordse «andke mulle raha või muidu…» ähvardajana, siis pakun välja paar lahendust, kuidas etteantud eelarvega edukalt toime tulla.

1. Ainult olulised teemad

Keskendume ainult sellele, mis on kodanikule päästeameti, häirekeskuse või politsei- ja piirivalveameti kaudu oluline. SMITi portfellis on üle saja IT teenuse, millest 30 protsenti on kriitilised teenused nagu hädaabinumber 112, raadioside või e-politsei, mis omakorda võtavad 70 protsenti eelarvest. Kui jätame alles ainult 30 protsenti kõigist teenustest, suudame lisaraha juurde küsimata pakkuda neid teenuseid kliendi tänastele ootustele vastava kvaliteediga. Samal ajal tuleb meil ära unustada kõik veebid, tööaja planeerimised, dokumendihaldustarkvarad, lugematud toetavad teenused, registrid, sest praegu nendele kuluv raha läheks siis kriitiliste süsteemide ülalpidamise katteks.

Ma olen üsna kindel, et sama põhimõtet saaks kasutada ka teistes riigiasutustes, sest riik saab kasutada ainult seda raha, mida kodanik teenib ja seda on jätkuvalt piiratud hulk. Seetõttu ongi oluline, et fookus säiliks kodaniku jaoks ainult kriitilistel teemadel.

2. Projektipõhised eelarved prügimäele

Ma olen riigis nüüdseks töötanud juba mõnda aega ja iga kord, kui hakkab juba tunduma, et kõik bürokraatlikud lollused on läbi tehtud, leidub ikkagi uusi õppimiskohti. Viimased kolm kuud on SMIT tegelenud lugematute Excelite ettevalmistamise ja eri kvoorumites põhjendamise ning kaitsmisega.

Ideena peaks see tagama selle, et meie kliendid ei jääks tänasest harjumuspärasest ITst ilma ka aastastel 2018–2021. Põhjendada tuleb ka kõige elementaarsemaid asju – jah, meil on ka järgmisel aastal andmekeskustesse elektrit vaja või tõepoolest, ka käesoleval aastal on serveritest ilma andmesideta vähe kasu. Vahel tundub, nagu tuleks pidevalt tõestada, et käsi, mis ammu on otsast võetud, ei ole ikka veel tagasi kasvanud. Ja lõpuks öeldakse paljudele taotlustele, et see on teie probleem ja leidke ise lahendus.

Minu ettepanek on taas, et lepime kokku, millised teenused on olulised ja teisi, vähemolulisi, teenuseid lihtsalt enam ei paku. IT ütleb, kui suur aastane kulu sellega kaasneb ja rohkem pole raha üle vaja kaubelda.  

3. IT ei sobi igale poole

Iga ametniku tööd ei ole vaja automatiseerida ja igast Excelist ei ole vaja teha keerulist infosüsteemi. Täna on sageli olukord, kus kas või SMITi majast tellitakse sageli näiteks erinevaid veebipõhiseid lahendusi probleemidele, mida saaks ära lahendada Exceliga. Ja pärast oleme hädas, et ei ole raha nende ülalpidamiseks ega arenduseks. Nii näiteks valmivad välisfondide toel arendused, mida on pärast finantseerimisperioodi vaja samuti edasi arendada. Ehk kui fondist saame koera ostmiseks raha, siis paraku tahab koer pärast projekti ametlikku lõppu ja rahalise toe kadumist endiselt süüa.

Lepime kokku, et mõnikord ongi Excel kõige parem tööriist. Ja aeg-ajalt on mõne ametniku töölhoidmine odavam ja kiirem lahendus, kui hakata uut infosüsteemi arendama miljonite eest, mida meil tegelikult ei ole.

On vaja riigi tasemel kokku leppida, mille jaoks meil siis tegelikult raha on. Sest olukord, kus ostame ainult piima ja varastame leiva- ning saiapätsist paar viilu kaasa, tähendab see seda, et kõht pole täis meil endil ega ka täna SMITilt tegelikult suurkorporatsioonide tasemel teenust ootaval kliendil.