Arvo Pattak

FOTO: Kristjan Teedema

Koolijuht Arvo Pattak kirjutab, et teda teevad murelikuks haridusministeeriumi ametnike kommentaarid, milles nad teevad etteheiteid koolidele ja lastevanematele, et need ei tulevat erivajadustega lastega toime.

Olen erivajadusega lapse vanem ja mulle jääb täiesti arusaamatuks haridusministeeriumi ametnike väide, et HEV- (hariduslik erivajadus) lapsel oleks alati tavakoolis parem ja ta on seal õnnelikum.

Väga hea, kui on tavakoole, kus on olemas tugistruktuur ja saab koondada sarnaste probleemidega lapsed ning laste kaasamine on võimalik. Kuid Eestis on piirkondi, kus pole vastavaid tingimusi, spetsialiste ja sellisel kujul laste kaasamine tavaklassi on ainult mäng paberil ja saamegi soovitud kaasamise ca 70 protsenti. Ühiskonnas saab sallivust ja erisuste aktsepteerimist ka teistmoodi arendada kui kedagi vägisi talle ebasobivasse keskkonda surudes.

Tuleb lõpetada erikoolide negatiivne kuvandamine ja erisuste ja tavalaste vastandamine. Erisus ei tähenda alati rumalust, käitumisprobleeme, siin on palju erinevaid haigusi, meelepuudeid, psüühilisi traumasid, mis vajavad kas ajutist või pikemaajalist individuaalset lähenemist. Meil on olemas hästi toimivad erikoolid, kus on oma ala spetsialistid, kus vajalik abi on kohe kättesaadav ja spetsialistid suudavad kohe reageerida ja märgata ning lahendusi otsida.

Minu kui lapsevanema tähelepanek on see, et erikooli õpilased saavad omavahel julgemalt oma probleeme arutada, nad leiavad tuge, kogedes, et nad ei ole üksi. Täiskasvanud inimesed loovad tugigruppe, miks me siis seda lastelt soovime ära võtta – ärme alahindame nende vajadusi. Vaimselt võimekad õpilased, kes näiliselt saavad ju hakkama (ministeeriumi arusaam, et õpilasel olid tavakoolis ju hinded 4–5, miks ta on nüüd erikoolis), satuvad erikooli valdavalt just teises kooliastmes.

Põhjuseks on erivajadusega kaasnevad probleemid: koolikiusamine, tõrjutus, käitumisprobleemid, toitumishäired ja mitmesugused psüühikahäired. Ja siin tegeleme vaid tulekahju kustutamisega, sest meil pole kas tarkust või julgust näha probleemi algust.

Ühe abinõuna kaasava hariduse vaatevinklis, mille riigiametnikud HEV-õpilaste hariduse parendamiseks välja mõtlesid, on ühendada kaks meelepuuetega laste kooli: Hiie Kool ja Emajõe Kool.

Põhjendusi oli mitmesuguseid. Neist kõige imelikumad on näiteks soov ristkasutada erinevaid klassiruume, samuti staadionit (lisainfoks: koolid asuvad üksteisest 2 km kaugusel ja üks on kuulmis- ja kõnepuudega õpilaste kool ning teine pimedate ja vaegnägijate õpilaste kool). Tuleviku eesmärki silmas pidades on mõlema kooli õpilaste vastuvõtutingimusi tunduvalt kitsendatud. Selle plaani järgi peaks kõnepuudega õpilased liikuma tavakooli, kuna kõnepuue ei ole riigiametnike sõnul oluline puue.

Kavandades nende koolide liitmist, eiratakse välisekspertide soovitusi ja nõuandeid, kes on avaldanud mitmel kohtumisel imetlust nende koolide olemasolu ja vajalikkuse üle. Ainukoolidena on nad olnud ka Tartu Ülikooli üliõpilastele oluline õppimiskoht: kus ja kuidas koolitada spetsialiste, kui pole praktikabaase ja praktikumikohti. Norras on seda tagasilööki juba kogetud: üks põlvkond spetsialiste hakkab pensionile minema, kuid uut pole.

Kaasava hariduse üks nõrk koht ongi erinevate erivajaduste hajutatus, kuid spetsialist saab olla ainult see, kes töötab iga päev oma valdkonnas ja tegeleb reaalselt eri raskusastmega lastega. Kuidas siis tehakse selliseid otsuseid, mille kitsaskohti märgatakse alles siis, kui need meil nina ees seisavad? Tundub, et asjad ei ole läbi mõeldud ega analüüsitud, lihtsalt tehakse otsuseid ja loodetakse, et asjad loksuvad ise paika. Vahest loksuvad, vahest mitte.

Kindlasti on suure segaduse taga see, et riiklikel erikoolidel ei ole aastaid haridusministeeriumi kinnitatud arengukava, st puudub igasugune soov ja oskus vaadata n-ö suurt pilti HEV-hariduses. Lokkab süsteemitus.

Kui vaadata erikoolide võrgustikku, siis näeme, et viimaste aastate jooksul on tänuväärselt investeeritud just riigikoolidesse, kus õppisid HEV1 õpilased. On loodud tingimused nende edasiõppimiseks ja tööturule sisenemiseks, näiteks Kammeri Kool, kus on suurepärane puutöö- ja metalliklass. Kui nüüd sellesse kooli jääks ainult HEV2, st toimetuleku- ja hooldusõppel olevad õpilased, siis ei kujuta küll ette, kuidas neid ruume kasutatakse sihtotstarbeliselt.

Selliseid küsitavaid investeeringuid, kus järsku tekitatakse uued plaanid, mis eelnevate investeeringutega kuidagi ei haaku, on veel. Kurvaks näiteks Vaeküla Kooli juhtum. Väidetakse, et laste arv väheneb ja vajadust erikoolide järele ei ole.

Samas tekib järjepanu juurde erakoole, kes tegelevad HEV-õpilaste haridusega. Järelikult on selleks vajadus ja lapsevanemad raskes olukorras oma lapsele õige haridusasutuse leidmisel. Kas meie imelised Exceli tabelid on järjekordselt eksinud?

Me võime teha igasuguseid küsitlusi ja uuringuid, koostada statistikat, võtta aluseks nii UNESCO kui ka teisi rahvusvahelisi andmeid, aga kõigest sellest, nagu ütles haridusametnik, saab alati välja lugeda seda, mida me tahame. On ju teada, et statistika on poliitikute mängumaa.

Kas me loeme neist välja õigeid asju, kas saame seda kõike rakendada Eesti kontekstis, kas on meil võimekust ja vajadust järgida objektiivseid andmeid, arvestades sealjuures Eesti väiksust ja rahvaarvu? Kas on jälgitud teiste maade HEV-hariduse tendentse? Näiteks võib Centari uuringust välja lugeda, et Soomes on kaasav haridus langevas trendis, Suurbritannias tekib järjest rohkem juurde uusi erikoole jne. Kas on tehtud tasuvusuuringuid kaasava hariduse vaatevinklist? Kas on selgeks tehtud, mida kujutavad endast tõelised kompetentsikeskused? Kui vajalikud on ministeeriumi ametnike nn tutvumised välismaa HEV-hariduse arengutega, kui neile lähenetakse juba ette eelarvamuslikult ja ebaprofessionaalselt?

Otsitakse õigustusi oma ideedele. Aga siin tulebki mängu populism ehk olukord, kus HEV-õpilaste haridus kui raskesti lahendatav probleem asendatakse teisejärgulise, kuid emotsionaalselt kõlavama teemaga, näiteks soolised lõhed hariduses.

Viimased uudised haridusminister Mailis Repsi sõnavõtust Eesti koolijuhtide konverentsil olid muidugi lootustandvad. Tunnistatakse probleemi ja lubadus tegutseda on olemas. Väidan, et lubatud 6 miljonit kohalikele omavalitsustele on muidugi tänuväärne toetus, aga sellised rahastused peavad olema järjepidevad, mitte ühekordne rahastus, sest projektipõhisust on selles valdkonnas juba nähtud küll ja küll.

Kindlasti peavad ka teoreetikud (eelkõige HTMi ametnikud) vaatama peeglisse ja tunnistama vigu ning lahendama probleeme tegutsedes. Facta non solum verba – teod, mitte üksnes sõnad, nagu kõlab Eesti Teaduste Akadeemia juhtlause.

Kaasamine ei saa olla eesmärk omaette, vaid lähtuda tuleb iga lapse eripärast, leida talle parim lahendus, arvestades ka kõiki teisi osalisi.