/nginx/o/2017/04/11/6540331t1h7bb0.jpg)
Kõik sai alguse sellest, et paavst Honorius III andis 1218. aasta oktoobris Taani kuningale Waldemar II-le loa sõdida paganatega mitte Pühal Maal, vaid hoopis siinsamas Eestis. Kuningale see meeldis. Esiteks on kodu lähedal sõdimine odavam ja teiseks lihtsam ka – siin oli konkurents väiksem.
Nii maabuski Waldemar II laevastik 1219. aasta juunis Tallinna lahes Lindanise linnuse all. Umbes poolteist aastat hiljem oli taanlaste poolt ristitud kogu peaaegu kogu Põhja-Eesti. See on tunduvalt lühem aeg, kui vajasid lõuna poolt lähenevad mõõgavendade ordu misjonärid, kellel kulus kogu Eestimaa ristiusustamiseks 16 aastat (19, kui Saaremaad ka arvestada). Taanlaste ristimistööd Harju- ja Virumaal on uurinud Eestis sündinud taanlasest ajaloolane Paul Johansen (1901–1965). Tema põhjapaneva töö «Die Estlandliste der «Liber Census Daniae»» (1933) põhjal näitab kartograaf Tõnu Raid, et teed, mida mööda täna käime ja sõidame, on samas kohas olnud vähemalt 800 aastat, aga ilmselt sadu aastaid varemgi.
Kes soovib, võib Raidi 300-leheküljelise raamatu «Harjumaa ristimine 1219–1220» kaenlasse võtta ja taani munkade jälgedes mööda iidseid Harjumaa teid külast külla kõndida.
Taanlased jõudsid Tallinna alla – aga see oli Kuressaare kõrval üks Eesti parimaid sadamakohti – hiilimisi, tulles suure kaarega mööda Rootsi ja Soome rannikut, et siis oma arvata 150 alusest koosneva laevastikuga Naissaare tagant võimalikult ootamatult randuda. Lühem tee oleks olnud Bornholmilt Gotlandile purjetada ja sealt üle mere Tallinna peale tulla. Kuid siis oleks Gotlandilt kähku saadik Saaremaale läkitatud, sest sel ajal ja hiljemgi olid nende saarte elanikud omavahel suurepärastes suhetes. Aga saarlased olid tol ajal Läänemerel selline sõjaline jõud, keda keegi ei tahtnud endale turja saada, ja taanlaste sõidu oleksid nad kindlasti ära rikkunud, kui sellest teada oleksid saanud. Kui saarlased oma laevastikuga Tallinna alla oleksid jõudnud, oleks seal jõudude vahekord hoopis teistsugune olnud.
Taanlaste ristimisaktsioon oli poliitiline projekt. Raid arvab, et taanlasi võis olla 2000–3000 meest, mis on tolle aja oludes suur vägi. Kuna tuldi ristimisplaaniga, et need maad Taani krooni ja kristliku kiriku alla painutada, olid peale sõjameeste kaasas vajalikud vaimulikud ning isegi mündimeister, et Tallinnas oma raha lüüa ja sellega oma värsket omandit kinnistada. Kolm päeva pärast maabumist külastas Taani kuninga laagrit Rävala ja Harju maavanemate saadetud delegatsioon, kes tuli uurima, mida kõrge külaline ka soovib. Läti Henrik kirub, et kergeusklikud taanlased ristisid neid ja andsid kingitusi. Aga eestlased käisid tõenäoliselt lihtsalt luurel, et selgeks saada, kui arvukas on taanlaste ekspeditsioonikorpus. Eestlastele polnud keegi paavsti plaanist rääkinud ja tulnukatest kavatseti võimalikult ruttu vabaneda.
Rävalas ja Harjumaal kokku elas tol ajal kuni 20 000 inimest, kellest võitlusvõimelisi mehi oli seitse-kaheksa protsenti ehk vaevalt 1600. Kolm päeva hiljem, 15. juulil 2109 seisis taanlaste laagri vastas Virust, Harjust, Rävalast, isegi Järvast kokku kogutud malev, mille meie esivanemad arvasid olevat piisavalt suure, et taanlased merre tagasi ajada. Arvestades, et puudus tugev keskvõim ja postiteenistus, on niisugune mobilisatsioon muljetavaldav saavutus. Tuleb arvestada, et virulased, läänlased ja järvalased olid juba saksa ristijatega kokku puutunud ning teadsid, mida see tõotab.
Võidelda eestlased oskasid, ega muidu poleks lõunapoolsete maakondade ristimisega 16 aastat aega läinud. Lahingus Lindanise all jäid taanlased esialgu alla, aga legendi järgi kukkus siis taevast alla Dannebrog, mistõttu nad lahingu võitsid ning endale maailma vanima riigilipu said.
Raid arvab, et pärast lahingut tehti rahu ja tõenäoliselt sõlmiti leping eestlaste ja taanlaste vahel, kusjuures see ei olnud mitte alistumisleping, vaid leping võrdsete partnerite vahel, mis nägi ette ka maa ristimist. Taanlased nägid, et nad oleks Lindanise lahingus napilt alla jäänud, seega tuleb vastasesse suhtuda kui võrdsesse.
Taanlaste probleem seisnes selles, et sellise mastaabiga ristimiseks polnud neil ülevaadet maast ega kohalike inimeste toetust. Viimane saavutatigi mainitud lepingu abil, millega tagati, et vanem ja tema alamad võtavad ristiusu vastu ja aitavad taanlasi. Abi hulka käis see, et külarahvas aeti ristijate tulekul kokku ja tagati nende koostöö. Aga maastik oli ju tundmatu.
Johanseni järgi saatsid taanlased teele Rävalas seitse, Harjus ja Virus kummaski neli ristijate rühma. Pole teada, kui palju oli mehi igas rühmas, aga ilmselt enam kui paar-kolm, sest tee peal rühmad jagunesid, et efektiivsemalt maad katta. Johansen arvab, et igas rühmas pidi olema preester, tõlk, preestri abiline ristimisel, teejuht ja ehk ka relvastatud julgestajad, kokku ehk seitse-kaheksa inimest.
Keskajal ei osatud kaarte joonistada. Vanas Roomas osati kaardile kanda seda, mida inimese silm näeb. Teiselt poolt tunti siiski kogu maailma kaarte, sest kreeklased olid maakera ümbermõõdu välja arvutanud ja oskasid laiuskraade määrata. Aga vahepealses mõõtkavas kaartide, näiteks Liivi- või Taanimaa kujutamiseks oleks vaja olnud selliseid astronoomilisi ja matemaatilisi teadmisi, mida ei olnud enne 16. ja 17. sajandit.
Muinas- ja keskajal tajusid inimesed ruumi ainult isikliku kogemuse läbi. Nii, nagu laps õpib ära oma koolitee: kodust bussi peale, siis kooli, sealt trenni või koju koju tagasi. Paar korda käib vanematega, siis on tal tee selge. Võib arvata, et sel ajal ei sattunud keskmine eestlane oma elu jooksul kuigi tihti oma kodukohast kaugemale kui päevateekond, st 30 kilomeetrit. Mehed, kes rohkem ringi liikusid ja ümbruskonda paremini tundsid, leidsid rakendust teejuhtidena. Nii tagasidki eestlaste vanemad lepingu järgi ristimisrühmadele kohalikud rajaleidjad, kes oma tuntud maailma (näiteks maakonna) piirile jõudes teejuhi kohustuse ametivennale üle andsid.
Kohaliku teejuhi eelis seisneb selles, et tal on ruumiline ettekujutus oma maast: kus asuvad külad ja kuidas kulgevad teed. Mis veel tähtsam, teejuht on kursis hetke poliitilise olukorraga – millised võimukandjad on omavahel heanaaberlikes suhetes ning millised vaenujalal. Ta teadis sõna ette saata: nüüd on tulemas lugupeetud kaupmees Saksast või Poolast, toob kaasa niisuguseid kaupu ja soovib kohalikule valitsejale kingitusi teha.
Kohalike olude tundmise tähtsust illustreeris Raid Läti Henriku kroonikast toodud näitega: 1220. aasta talvel Rävala maakonda tehtud sõjakäigul tapeti Sakala maakonnast võetud teejuht paljalt selle pärast, et polnud selge, kas eesoleva küla olid süüdanud vaenlaste eest põgenejad või ristijate väesalgad.
Taanlaste ja eestlaste vahelise lepingu tõenäosust tõestab veel üks kaudne fakt: 1220. aastal tõusid harjukad taanlaste vastu üles, sest vahepeal olid nad juba aru saanud, mida see ristimine endaga kaasa toob. Tallinna piiravatele harjukatele tulid appi ka saarlased. Aga mingil hetkel ilmus Tallinna lahte neli võimsat koget ja saarlased panid oma laevadega minema, sest nad ei olnud võimelised kogedega võitlema – koge parras on palju kõrgem kui saarlaste laeval.
Seetõttu ülestõus ebaõnnestus ning taanlased said eestlaste maavanemad kätte. Nad kõik poodi üles kui lepingurikkujad, kuna arvatava lepinguga sai lubatud, et vanemad võtavad ristiusu vastu ja aitavad taanlasi, aga nüüd hakkasid äkki mässama, st murdsid antud sõna. Selliste lepingute tekste ei ole säilinud, sest suurem osa neist olid suulised. Mehe sõna maksis. Ülestõusuga taganesid eestlased oma sõnast ja nii oli täiesti asjakohane karistus nad üles puua.
Ristiusk kui niisugune polnud eestlastele 13. sajandi alguses kindlasti mitte mingi ennekuulmatu uudisasi. Idas olid venelased juba kristlasteks saanud ja ka ojamaalased (Gotland), kellega saarlased tihedalt läbi käisid, olid juba terve sajandi ristiusku tunnistanud. Probleemiks võis eestlastele saada hoopis muu. Selle maanurga kristliku kiriku rüppe toomisele ja eestlaste hingede päästmisele konkureerisid põhja poolt taanlased ning lõuna poolt sakslaste mõõgavendade ordu. Mõlemad jutlustasid justkui üht ja jagamatut Jumalat, kuid rõhutasid, et just nende ristimisvee alla tuleb end painutada. Ristijaile oli oluline maa enesele allutada ja maksutulu kätte saada.
Paavsti otsusega pidi Taani kuningas saama enesele kogu Liivimaa. Riias resideerivad mõõgavendade ordu võimumehed olid selleks küll formaalse nõusoleku andnud, kuid nende praktiseeritav Realpolitik nägi siiski ette Liivi- ja Eestimaa ordule allutamist.
Aga mis oleks saanud siis, kui taanlased poleks oma tulekuga hiljaks jäänud ning oleksid, nagu paavst plaanis, Liivimaa oma võimu alla saanud? Raid peab võimalikuks, et siis oleks Eesti praeguseks ajaks sellise tsivilisatsiooni, arengu ja ellusuhtumisega riik nagu Põhjamaad. Põhjamaades pole kunagi olnud orjust: talumees oli küll vaene, aga vaba. Rootsis oli ta neljas seisus: aadel, kaupmehed, usumehed ja talupojad. Eestlased olid isiklikult vabad 1500. aastate alguseni, siis keelati talupoegadel relva kandmine ära, sest see õigus oli vaid vabadel meestel. Vabadusi kärbitigi järjest enam, kuni 18.–19. sajandi vahetusel olime kõige halvemas seisus. Siis hakkasid jõudsid Euroopast meieni jõudma Napoleoni-järgsed vabaduseideed.
Aga enne 1816. aastat olime pärisorjad. Seda ei saa tõestada, kuid Raid usub, et kui taanlased olnuksid oma ristimistegevuses edukamad, poleks me pidanud kannatama pärisorjust, talupojad olnuksid vabad mehed ning kuuluksimegi nüüd täie õigusega Põhjamaade hulka.
Kartograaf, orienteeruja ja treener
Avaldanud kartograafiaalaseid raamatuid: «Harjumaa ristimine 1219–1220», «Tartu ajaloolistel linnaplaanidel» (2015), «Eesti ajaloolistel linnaplaanidel» (2013), «Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634–1989» (2011), «Eesti teedevõrgu kujunemine» (2005), «Tabulae Livoniae: Liivimaa vanadel kaartidel» (2002).
Taani päritolu Eesti ja Saksa ajaloolane
Töötas Tallinna linnarhiivis, pärast Teist maailmasõda Hamburgi ülikoolis. Avaldas 1933. aastal Taani hindamisraamatul põhineva «Die Estlandliste der «Liber Census Daniae»», mis andis põhjaliku ülevaate 13. sajandi Põhja-Eesti oludest. 1964. aastal esitas hüpoteesi Balthasar Russowi eesti päritolu kohta.