Eesti erakondliku maastiku parempoolses osas on käinud viimastel aastatel innukas enampakkumine, kusjuures maamüüjaid on olnud oluliselt rohkem kui pakutavat maad. Rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi kandev valija tunneb end järjest enam kimbatuses olevat, sest õiget ja usaldusväärset pakkujat nagu polegi.
See pettumus on valus. 1980. aastate lõpus kodanike komiteede liikumise kaudu, millega pandi alus Eesti Vabariigi taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel, ja hiljem euroopalike väärtustega demokraatiale orienteeritud poliitika toetamise kaudu on just see valijarühm olnud Eestile tähtis. Rahvuslike konservatiivsete vaadetega valijad pole olnud muutustele lukus. Just tänu neile on ju näiteks ehitatud e-riiki, mis on Eestile andnud tuntust väljaspool ja lisanud sisemiselt dünaamikat.
See valija on seni olnud Isamaa ja Res Publica Liidu kindlaim seljatagune. Viimased aastad on neid ridu mitmel põhjusel hõrendanud, mida kinnitab IRLi madal reiting. Laupäevane volikogu astus kardetavasti veel sammu oma põhitoetajast kaugemale. 13. mail saab erakond uue esimehe ning jätkab senisel kursil. Vahest teravaima reaktsiooni andis toimuvale Marko Mihkelson, kes on sisepoliitilistes avaldustes olnud pigem ettevaatlik, teatades sotsiaalmeedias: «Uuendusmeelsuse jõuga allasurumise tõttu (aga sisulist debatti täna polnud) ei pea ma võimalikuks kandideerida IRLi juhtorganitesse.»
Rahvuslik konservatiivne valija seisab keerulise valiku ees, sest ükski tema häälele pretendeeriv poliitiline jõud ei paku päriselt seda, mida ta ootab.
Reformierakond võiks ju olla pääsetee, kui sel poleks küljes pika valitsemisajaga tekkinud kõiketeadvat kõrkust, ka on selle erakonna väärtuste skaala leebelt öeldes paindlik. Vabaerakond, mille ridades on endisi isamaalasi, otsib kohalikel valimistel (parlamenti kuuluva erakonnana!) erakondades pettunute hääli, kuid on seejuures ise osutunud paljudele pettumuseks. Erakonna juhiks pürgiv Artur Talvik peab maailmavaateks «vaba konservatismi». Hägus määratlus klapib praktikaga: eelseisvatel valimistel ollakse ühes paadis valimisliitudega.
Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) pidas nädalavahetusel kongressi, oli ootuspäraselt populistlik ning mürgine igas suunas. Muu hulgas lubatakse olla peamine jõud, kes kõigutab Tallinnas Keskerakonna ainuvõimu. Samas hakkab silma, et EKRE on paljudes kirgi kütvates küsimustes (pagulased, kooseluseadus, e-riigi ja euroteemad jne) olnud just Keskerakonna küljesoojendaja. Poliitiline armuke, kes võtab kindlatele valijarühmadele suunatud Tallinna meediakanalites Keskerakonna agendale sobiva kuju.
Poliitilisel paremtiival on viimane aeg lõpetada asendustegevus ja eneseupitamine ning hakata tegelema nüüdisaegse konservatiivse maailmavaate sisustamisega.