Marion Teder: nihkes väärtushinnangud ei vii Eestit edasi

Marion Teder Foto: Erakogu

On hea, et riik on hakanud oma uue maksupoliitikaga väärtustama keskklassi, kirjutab Marion Teder (SDE).

Beebibuumi ajal sündinuna alustasin kooliteed aastatel, mil avanesid väravad maailma ja Eestis sai populaarseks Ameerika mentaliteet, mis põhines ennekõike materialistlikel väärtustel, asjade ja rikkuse jahtimisel. Mäletan siiani, kuidas tüdrukud omavahel kommenteerisid: «Kui tal pole alt laienevaid pükse, siis ta meie punti ei sobi.»

Aeg on kõvasti  edasi läinud, kuid see mentaliteet pole koolidest kuhugi kadunud, vaid on koolikiusamise probleemi tõttu süvenenudki. Edukultus, välisele rõhumine ja inimeste hindamine rahakoti paksuse järgi – need on kogu meie ühiskonna olemuslikud tunnusjooned.

Lugedes hiljuti tunnustatud Bill George’i raamatut «Juhi kompass», kus muuseas kirjeldatakse inimeste väliseid ja sisemisi motivatsiooniallikaid, mõistsin, et just väärtushinnangute küsimus on üks neist suurtest takistustest, mis Eesti arengut pidurdab.

Meil on õhus selline sildistamise ja ebatervest konkurentsist tuleneva kibestumuse hõng, mis tegelikult pole edasiviiv jõud. Pigem vastupidi.

Erinevalt Eestist ei ole Soomes inimestel häbi tunnistada, et nad töötavad näiteks ettekandja või kassapidajana. Reeglina tehakse seal oma tööd uhkusega ja pühendunult. Seda kõike toetab nii üldine ühiskondlik hoiak kui tööandjate lugupidavam suhtumine töötajatesse. Just seda toovad parema palga kõrval eelisena välja ka Soomes leiba teenivad eestlastest bussijuhid ja klienditeenindajad, kellest nii mõnedki on kõrgelt haritud.

Ühel Estonian Business Schooli õppusel ütles üks minu kaaslane väga õigesti: «Kui meilt uue kursuse alguses küsitakse, millega me tegeleme, siis ei julge eestlased tegelikult öelda, mida nad päriselt teevad, sest selisel juhul pannakse silt külge.» Ega see, kui keegi on lillepoes müüja, sest armastab lillede ilu ja naudib oma tööd, ei ütle ju inimese kohta, et ta IQ tase on madal. Eestis kohtab pahatihti suhtumist, et ju ta siis paremat tööd ei saanud.

Liigagi pikalt riigis juhtpositsiooni omanud Reformierakonnal on oma süü selles, et meil kiputakse halvustama ja ülevalt alla vaatama madalapalgalistele ja lihtsama töö tegijatele. Kahtlemata on inimesi mõjutanud Reformierakonna poliitikute osav retoorika, et kõrghariduse puudumisel ei ole sa väärt ka head elu ja peadki leppima vähesega.

Pärast seda, kui läinud aasta lõpul võttis uus valitsus ette maksureformi, mis ennekõike aitab väiksema sissetulekuga inimesi, on reformierakondlased sattunud halvustamislainele. Küll on nimetatud väiksema palga saajaid mahajääjateks, küll on kuulutatud nad andetuteks ja keskpärasteks, kes ei vaevu pingutama.

Seadmata hariduse tähtsust kahtluse alla, väidan, et kui me tahame olla jõukas ja arenev ühiskond, siis tuleb hinnata kõiki ühiskonna liikmeid, kõiki töötegijaid. Kõik, kes teevad tööd, loovad ju mingit väärtust ja hüvanguid.

Poliitikud ei tohiks oma väljaütlemistega ühiskonda lõhestada ja inimesi lahterdada. Õigete väärtushinnangute juurutamisega tuleb alustada lasteaiast peale. Ja kindlasti vajab reformimist meie haridussüsteem, seda just kutsehariduse tasandil. Tuleb olla varakult valmis selleks, et tänu innovatsioonile kaob osa töökohti  ära ja tekib vajadus uute järele. Usun, et hulk noori läheb kindlat kutset omandama mitte seepärast, et ta ei saanud kõrgkooli sisse, vaid põhjusel, et ta soovib südamest just antud tööd teha.

Inglismaal näiteks on loodud NVQ-süsteem (National Vocational Qualification). Tegu on lahendusega, kus saab läbida kutse erinevaid astmeid ja jõuda tippspetsialisti tasemele.

Maailma kõige arenenumatel ja rikkamatel riikidel on tugev keskklass. Selleks, et keskklass kasvaks, tuleb väärtustada ja hinnata oma töötajaid. On hea meel tõdeda, et riik on hakanud seda tegema oma maksupoliitikaga. Aga ainult sellest ei piisa.