Mare Ainsaar

FOTO: Mihkel Maripuu

Eestimaal on ringi liikumas andmeajastu müüt, et igasugused andmed on tõde. Kuid kaugel sellest. Tõe püüdmisel on omad meetodid ja reeglid. Suurandmete ning igasuguste andmete ajastul on saanud tähtsamaks kui kunagi varem oskus teha vahet näilisel ja tegelikul informatsioonil, kirjutab Tartu Ülikooli sotsioloogia vanemteadur Mare Ainsaar.

Kuidas vastaksite uuringule, mis küsib teie käest, kas «seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on alati õigustatud» või «ei ole mitte kunagi õigustatud»? Ilmselt on mõlemad valikud täiesti ebaadekvaatsed võimalused. Isegi keskmine variant, et seksuaalelu on vahetevahel õigustatud, tekitab kõheda tunde, et päris nii ma ei mõtle, sest mis siin õigustamisega pistmist on. Nii ma kirjutangi, et «ei käi minu kohta», kuigi ei ela tsölibaadis.

Siis saabub rahvusvaheline firma, kes tahab teada, kui palju peaks maksma elektriauto. Aga kujutame ette, et ma olen inimene, kes ei taha üldse autot osta, mitte mingisuguse hinnaga, sest pooldan autovaba ühiskonda. Ometi veebis koostatud vorm sellist varianti ette ei näe ning nõuab jätkamiseks selgelt arvu. Seega kirjutan 0, et ikka jätkata, ja uuringu autorid teevad järelduse, et autod peaksid olema inimestele tasuta, kuigi sõnum oli just vastupidine. Tehnilise teostuse viga, mis põhjustab olulise tulemuse moonduse.

Viimasel ajal on juhtunud nii, et täidan umbes ühe küsitluse nädalas. Puhtalt professionaalsest uudishimust, selleks et tutvuda erinevate rühmade loominguga ja näha, milliseid metodoloogilisi võtteid kasutatakse.

Enamasti saabuvad kutsed sellisteks ettevõtmisteks minu e-kirjade postkasti palvega panustada elu edendamisse Eestis või väljendada oma rahulolu hiljuti saadud teenusega. Olen järjest sagedamini olukorras, et uuringu tegija piiratud variantidest ei saa midagi valida, kuid lõpuks tulemusi ju kasutatakse, vahel isegi tähtsate otsuste tegemisel.

Iga aasta jõuab avalikkuse ette vähemalt üks uuring, kus kõigist planeeritud vastajatest saadakse kätte vaid 15–20 protsenti. Hoolimata sellest masendavalt väikesest arvust järgneb 30 lehekülge põhjalikku  ning detailidesse laskuvat analüüsi, mis hakkab elama oma elu.

Pärast 30 lehekülge värvilisi jooniseid, põnevaid järeldusi olen sageli ka ise olukorras, kus peaaegu juba usuks tulemust. Aga mis elu elavad need 80 protsenti, kes ei vastanud? Tegemist on tüüpilise nn vilistlaste uuringuga – vastavad vaid need, kellel on põhjust raporteerida oma edust pärast kooli lõpetamist. 80 protsendi elust ei tea me midagi, aga ometi ei keela see uuringu autoritel oma tulemusi levitamast.

Igaks juhuks mainin, et teatud juhtudel võib olla ka 20 protsenti veel kasutatav tulemus, kuid selles tuleb spetsiaalselt veenduda, ning on ka uuringuid, kus vastamise määr ei ole üldse tähtis, kuid need on erandid. Seega küsitlusuuringute kvaliteedi üheks lihtsamaks näitajaks on ja jääb vastamise määr.

Eriti peen viis tulemusi moonutada on olla võimalikult ebamäärane selle suhtes, et kes üldse oli sihtrühm. Kõige lihtsam on seda tulemust saavutada nii, et paneme uuringu lihtsalt veebi üles ja palume kõigil vastata.

Suured arvud ja täielik kaos on kindlalt garanteeritud. Kuid isegi esinduslike uuringute andmete erinevuse põhjuseks on sageli asjaolu, kas tegemist on elanike, kodanike, ainult eestlaste või ka kõigi muukeelsetega. Kui andmeid korjatakse veebis või mõne muu kavala uue aja tehnikaga, tasub alati tähelepanelik olla, kas see on ikka esinduslik ka 60+ inimeste suhtes. Isegi pärast tulemuste kaalumist satub nendes uuringutes eakaid esindama väga eriline ja digitaliseerunud osa kogu rühmast.

Täiesti omaette žanr on firmad, kes teadlikult kasutavad uuringute vormi, kuid müügivõttena. Tüüpiline selle rühma esindaja palub hinnata oma toa õhku või telefoni ning lõpetab toote pakkumisega. Sellesse müügitööstusse on viimasel ajal lisandunud ka maailmavaate müüjad. Turunduses ei oleks ju midagi halba, kuid seda ei tohi segi ajada objektiivsete teadusuuringutega, ning teadusuuringute mulje kuvamine on sellisel juhul lausa kuritegelik.

Et sellest kirjutisest tõuseks ka praktilist kasu, lisan lõppu ka mõned praktilised nõuanded, kuidas hinnata uuringute tulemuste usaldusväärsust: vaata vastamise määra ning arvu, uuri, kes rahastab tegevust, tasub mõelda ka lähenemise objektiivsuse üle. Kuid tunnistan ausalt, et tõesegases maailmas ongi keeruline.

Tõe teada saamiseks ei aita õuna söömine, vaid tuleb õppida, ning ka õppinud inimestel tuleb palju vaeva näha, et saavutada usaldusväärne tulemus. Ning lõpuks kõigile neile, kes sooviskid tõele siiski lähemale liikuda. Milles seisneb haridusega ühiskonnauurija oskus uuringuid teha? See seisneb vastutuses hoiduda rumalustest ja kallutatusest.