/nginx/o/2016/03/23/5188693t1hee91.jpg)
Sõltumatus pole kohtusüsteemi privileeg. See on igaühe tagatis, et tema kohtuasja – ükskõik kelle vastu – arutatakse erapooletult, kirjutab riigikohtu esimees, Euroopa Liidu kõrgemate kohtute presidentide võrgustiku esimees ja TÜ külalisprofessor Priit Pikamäe.
Kui meediaruumis hakkavad ilmuma avaldused, et sõltumatu kohtuvõim on oht demokraatiale, siis sunnib see küsima: kas ja kui tumedad pilved kerkivad Eesti seni eeskujulikult toiminud demokraatliku riigivalitsemise kohale? Nähakse ju läänelikus õigusriigi traditsioonis just kohtuvõimus põhiõiguste ja vabaduse peamist kaitsjat. Õigus saada oma rikutud õigustele kohtulikku kaitset on demokraatliku riigikorralduse üks nurgakive. Siia kuulub ka võõrandamatu õigus vaidlustada seadusandja ehk parlamendi ja täitevvõimu ehk valitsuse akte, kui need eiravad üksikisiku vabadusi. Seetõttu, kus tahes hakkab idanema autoritaarsuse ihalus, võetakse esimesena ette sammud kohtuvõimu sõltumatuse piiramiseks ja oma kontrolli alla saamiseks.
Kahetsusväärselt sageli leiab selliseid näiteid ka 21. sajandi Euroopa südamest ja lähiümbrusest. Kaudselt tegi otsa lahti Ungari, kus 2012. aasta üleminek uuele põhiseadusele tõi kaasa kohtunike, ka paljude kõrgema kohtu kohtunike sunniviisilise ametist vabastamise. Sellega kaasnesid katsed allutada poliitilisele kontrollile ka kohtunike ametisse nimetamine ja kärpida konstitutsioonikohtu pädevust. Protestiks Ungari võimude sellise tegevuse vastu valis Euroopa Liidu ülemkohtute presidentide võrgustik oktoobris 2012 Ungari ülemkohtu enne tähtaega ametist vabastatud esimehe Andras Baka võrgustiku aupresidendiks.
Poola parlamendi praegune enamus alustas samuti oma võimu kindlustamist katsega tasalülitada kohtuvõim. Esmalt tekitasid konstitutsioonikohtu sõltumatuse piiramiseks ette võetud sammud sügava kriisi, millele järgnes Euroopa Komisjonis pretsedenditu õigusriigi kaitse menetluse käivitamine. Euroopa Liidu ja Veneetsia komisjoni jätkuv ühisprotseduur Poola kohtute sõltumatuse kaitseks pole aga suutnud takistada sealse valitsuse katseid piirata järgmiseks juba Poola ülemkohtu ja kohtute haldamise nõukoja sõltumatust. Hoolimata Euroopa Komisjoni väljendatud kindlast tahtest Poola õigusriigi kaitse menetlusega edasi minna on praegune olukord seal äärmiselt murettekitav.
2014. aastal kogunenud konstitutsioonikohtute maailmakonverents pidi aga olema tunnistajaks Ukraina põhiseaduskohtu abipalvele aidata rahvusvahelisel üldsusel kaitsta nende sõltumatust. Kui siia kõrvale võtta veel Türgi, kus kasutati nurjunud riigipöördekatset muu hulgas ka kohtunike massiliseks vahistamiseks, saame tulemuseks üsna masendava pildi.
Kuigi teemaks on kohtuvõim, kõnelevad need näited mitmes riigis hoopis üldisematest süngematest arengutest. Nii võib kohtuvõimu sõltumatust pidada ka demokraatia ja õigusriigi äärmiselt oluliseks baromeetriks. Kuna kohtuvõimu peamisi toimimisaluseid kujundavad poliitiliselt moodustatud parlamendid ja valitsused, kelle tegevust seesama kohus peab tasakaalustama, siis on teatud konfliktioht siia kolmnurka alati sisse programmeeritud. Õigusriik saab aga rängalt kahjustatud, kui poliitilisel tasandil hakatakse kohtutes nägema demokraatia garandi asemel valitute tahte elluviimise takistajat. Kus tahes algatatakse abinõusid kohtusüsteemi toimimise piiramiseks, on see märk demokraatia defitsiidist. Püüded kitsendada kodanike kohtusse pöördumise õigust, soov kontrollida poliitiliselt kohtunike nimetamist, luua võimalusi kohtunike vastutusele võtmiseks n-ö ebameeldivate lahendite ehk kohtuotsuste tegemise eest – kõik need on tuttavad autoritaarsuse tööriistad.
Olulise ääremärkusena olgu öeldud, et kohtuvõimule laiemalt pakub kindlustunnet teadmine, et vähemalt Euroopa Liidus pole praegu ühelgi valitsusel võimalik kohtute sõltumatust rikkuda, seadmata seejuures löögi alla liikmesriigi rahvusvahelist mainet, mis ei jätaks mõju avaldamata ka majanduskeskkonnale, sest investorid pole nõus tegema paigutusi riiki, kus neil pole kindlustunnet saada oma nõuetele sõltumatu kohtuvõimu kaitset.
Sõltumatus pole kohtusüsteemi privileeg. See on igaühe tagatis, et tema kohtuasja – ükskõik kelle vastu – arutatakse erapooletult. See väärtus on ülimuslik erakondlikust poliitikast ja selle valimiseelsest turbulentsist. Demokraatlikus ühiskonnas, õigusriigis selle mõiste kõige üldisemas tähenduses kõrgub päevahuvide kohal alati põhimõte: üksikisiku põhiõigused on garanteeritud vaid sõltumatu kohtuvõimu tingimustes. Mõistagi ei toimi ka kohtud kriitikavabas ruumis. Kohtuotsuste kritiseerimiseks ongi ettenähtud edasikaebemenetlused, väljaspool neid lahkab olulisemaid otsuseid halastamatult juriidiline avalikkus.
Ja nüüd vastus avalauses esitatud küsimusele tumedate pilvede võimalikkusest Eesti demokraatliku riigivalitsemise kohal. Mina olen kindel parlamendi enamuse nagu ka meie rahva enamuse soovis hoida õigusriiki. See on tähtsaim.