Maarja Vaino

FOTO: Tairo Lutter

Eesti keel vajab tõhusamat kaitset nii inglise kui vene keele pealetungi eest, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Eesti keel on soome-ugri keeltest üks väheseid, millel on riigikeele staatus.

Näiliselt on eesti keelega kõik korras, ometi käib selle näivuse kõrval protsess, mida võiks nimetada keelevahetuse hiilivaks alguseks. Eesti keele olukord muutub märkamatult kehvemaks ja seda vähemalt kolmest aspektist: äris, meelelahutuses ja (kõrg)koolis.

Alustagem avalikust ruumist. Turism on meie ärisektorile erakordselt olulise tähtsusega. Ometi ei peaks see õigustama võõrkeelse info domineerimist riigikeelse üle. Aina sagedamini on riigikeelne teave üldse ära jäetud. Oleksin ma keeleinspektsiooni ametnik, ei saaks ma näiteks Tallinna vanalinnas käia, sest peaaegu igal sammul tuleks mõnele asutusele ettekirjutus teha.

Tundub, et keeleinspektsiooni ametnikud ongi vanalinnas käimisest loobunud. Niisamuti ei külasta nad kaubanduskeskusi, kus õitseb lohakas suhtumine keeleseadusesse.

Kahjuks näib, et sisemisel väärtusskaalal ei ole eesti keel ärisektori mõnes osas kuigivõrd hinnatud. Ning keeleseaduse mittetäitmine ei näi kaasa toovat erilisi probleeme. Ärisektor, mis on ülioluline riigi majanduse seisukohalt, on ülioluline ka meie keele seisukohalt.

Kui see valdkond ei austa riigikeelt ega võta vaevaks näiteks oma töötajatele selgeks teha, et infotahvlid käivad seina või letile järjestatuna vasakult paremale (mis tähendab, et kõige vasakpoolsem peab olema riigikeelne ja sellele järgnevad tõlked); või on seisukohal, et turist ei suuda aru saada asutusest, millele on kirjutatud kohvik enne ja alles seejärel cafe või pood enne shop’i, siis ilmutab ennast siin igapäevane väikene keelereetmise praktika. Ja turuvarblase mentaliteet, kui meenutada Marju Lepajõe hiljuti kasutatud terminoloogiat («Takistused täpsete sõnade leidmise teel», kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal, PM 16.03).

Kuigi massilisemalt tungib peale inglise keel, on asi halvemaks läinud ka vene keelega. Millegipärast on pangad ja mõned teisedki asutused veendunud, et venelased ei suuda üldse teksti lugeda, kui see ei ole paigutatud esimesele kohale. Mina ei tahaks küll sellise koha klient olla, mis mind kuidagi alaarenenuks peab. Kakskeelsuse surve avalikus ruumis süveneb, selle asemel et Eesti Vabariigi iseseisvusaastate kasvades vaikselt taanduda. Ühelt poolt muretsetakse, kuidas venelasi riigikeelt õppima motiveerida, teiselt poolt astutakse nii riigi- kui ka erasektoris samme selleks, et õppida poleks vaja. (Seaduste tõlkimine vene keelde, kakskeelse asjaajamise ulatuslikum sisseviimine, venekeelsete meediakanalite asutamine jne.)

Kui riigikeele prestiiž on tugev, siis seda ka õpitakse. Kui kõrgeks hindame aga keele prestiiži, mille kõnelejaid ka ise ei näi alati oma keelt piisavalt väärtustavat, et seda kõikjal seadusekohaselt esile seada? Loomulikult seisavad vene keele staatuse eest ka poliitilised jõud ja ideoloogiad, kuid sellel ei oleks märkimisväärset mõju, kui eesti keel kui sisemine väärtussüsteem on rahval endal paigas.

Keelt kui väärtussüsteemi õõnestab aga kõige hullemini meelelahutuse lakkamatu pealetung. On ilmne, et vähemalt poole (aga tõenäoliselt rohkem) oma ajast veedavad noored ingliskeelses meelelahutusruumis. Sellest ei oleks iseenesest midagi, kui lapsed loeksid hoogsalt ka eestikeelset ilukirjandust, räägiksid nii vanematega kui ka omavahel argitasandist keerulisematel teemadel jne. Aga pigem kipub olema nii, et rääkimiseks jääb ekraanide taga istudes aina vähem aega ja suhtluses kasutatakse üha rohkem ingliskeelseid väljendeid.

Olen ise korduvalt kokku puutunud noortega (ka eesti filoloogia üliõpilastega), kes sõnastavad midagi inglise keeles põhjendusega, et eesti keeles ei ole samaväärset vastet. Seda, et eesti keel on oma väljendusrikkuselt paljudes asjades märksa nüansseeritum ja rikkam, enam ei teata.

On päris ilmne, et agressiivne meelelahutus toob kaasa keelelahutuse. Kaovad sõnad ja väljendid meelest, kaovad nad ka keelest, ja kui oma unustatud keel muutub vaesemaks, hakataksegi aina rohkem otsima tabavat väljendit võõrkeelest. See on nõiaring või lumepalliefekt, mis aina süveneb.

Niisugusel taustal on üsnagi vastutustundetu rääkida sellest, et osa õppeaineid võiksid eesti koolis olla ingliskeelsed.

Õpetajate Lehes ilmunud artiklist «Kas inglise keel tõrjub eesti keele välja?» (17.03) selgub, et näiteks Kuristiku gümnaasiumis õpetatakse geograafiat, ajalugu, ühiskonna- ja meediaõpetust inglise keeles. Artiklis esitatakse seda kui edu panti. «Liigume lihtsalt kakskeelsuse, isegi kolmkeelsuse suunas,» sedastab sealne õpetaja rahulolevalt ega tunne muret selle pärast, et nende ainete eestikeelne sõnavara jääb õpilastel sügavamalt tundmata.

Pole siis ime, kui õpilased hakkavad arvama, et ajaloos, geograafias, üldse kultuuris on asju, mida eesti keel ei võimalda väljendada. Seda Eesti Vabariigis saavutusena esitada nõuab erakordset fantaasiat või juba tugevat võõrandumist eestikeelsusest.

Samasse kategooriasse paigutaksin ka presidendi mure selle pärast, et lasteaedades ei ole võimalik õppida võõrkeeli. Nii kõnelevad inimesed, kes mõtlevad ainult rahvusvahelisest edust. Aga kahe silma vahele jääb asjaolu, et kui rahvusvahelisus on suurim prioriteet, siis tuleb see millegi arvelt. On ju küllalt räägitud sellest, et väikelaste keelevõimekus on kahanemas, sest kodudes ei räägita lastega enam küllaldaselt, lapsed on imikueast saadik (ingliskeelsete) ekraanide küljes, aina suurem hulk lapsi vajab logopeedilist abi – ühesõnaga, emakeele olukord ei ole hea.

Mure eesti laste emakeele oskuse pärast peaks olema meie põhiseaduslik prioriteet. Ja kui sellega on kõik korras, siis võib hakata muule mõtlema. Praegu aga oleme jõudnud nii kaugele, et ülikoolides on eestikeelsest teadusest olulisem nn rahvusvahelistumine (mis sageli tähendab lihtsalt seltskonda eestlasi, kes kuskil ülikooli auditooriumis omavahel inglise keelt pursivad). Ja õhus on märke siin-seal ennast ilmutavast soovist ka lasteaiad ja üldhariduskoolid tasapisi inglise keele lainele lülitada. Kui see ei ole keelevahetuse soosimine, siis mis see on?

Ei ole põhjust loota, et keele valdkonnas laheneb kõik iseenesest. Kui looduses satub mõni liik ohtu, siis asutakse tema kaitsele. Ka keele puhul tuleb negatiivsete arengute korral astuda täiendavaid samme. Näiteks vajaks keeleseadus kriitilist täpsustamist ja keeleinspektsioon suuremat võimekust, nii et selle asutuse töö viljad oleksid avalikkuses paremini nähtavad.

Teiseks: emakeeletundide arv tuleks taastada varasemale normaalsele tasemele (aastatel 1986–2010 on üldhariduskoolis eesti keele tundide arv vähenenud 495 tunni võrra). Kolmandaks peaks olema elementaarne, et eestikeelset kõrgharidust on võimalik saada kõikidel akadeemilistel astmetel.

Ja muidugi võiks igal elualal olla motoks see Juhan Liivi luuletus:

«Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,

kas vabameelne, vana-, kodanlane,

kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.

Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,

kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.»