Toomas Jürgenstein

FOTO: Erakogu

Hiljuti korraldasid sotsiaaldemokraadid emakeele päevast inspireerituna riigikogus arutelu eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Üsna loomulikult viis see arutelu mõtted meie kultuuri ja keele, kuid samuti rahvuse juurde üldisemalt, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE).

Olen viimasel ajal tabanud end paaril korral mõtlemast rahvusluse teemal. Näiteks artiklis «Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset» (PM 04. 01. 2017) imestasin siiralt, kuidas ühe erakonna liikmed pahandasid presidendiga sõnade Eestimaa ja eestimaalane tarvitamise pärast, samuti näis mulle imelik püüe eraldada rahvuslusest empaatiavõime. Lisaks jäin läinud nädalal mõtlema teemal, kuivõrd on meie rahvuslusele omane vastandumine.

Olen viimasel ajal uuesti üle lugenud kunagi suurt mõju avaldanud raamatuid ja esseesid. Hiljuti sattus kätte  Uku Masingu «Eestipärasest ristiusust», kus Masing analüüsib eestlaste usulist omapära ja sellest tulenevat suhtumist Jumalasse ja kaasinimestesse. Toon mõned peas kõlama jäänud mõtted.

Rõhutades eestlaste ürgdemokraatlikkust ja Jumala mõistmist pigem vanema venna kui isandana kujundab Masing oma arusaamadest kaasinimeste suhtes: «/../ hea olla on iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud. Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. /../ meie oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed.»

Minu jaoks jääb Masingu arvamusest kõlama arusaam hea olemise loomulikkusest ning vastandumisel põhineva ilmavaate mõttetusest. Esiplaanil on inimeste koostöö ja sümbioos ning selle kogukonna põhimõtete vastu eksijad asetavad end ise kaasinimeste osadusest väljapoole. Selline seisukoht on heas kooskõlas ka ühe universaalsema eetilise põhimõttega ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Mulle näib, et selline koostööd otsiv vaim, kes näeb teistsuguses rikastavat võimalust on eksisteerinud Eesti Vabariigi algusest peale. Olgu näiteks või 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus.

Paar pilku end kõige rahvuslikumaks nimetava erakonna portaalidesse kinnitasid jällegi, et seal domineeris jätkuvalt vastandumine, olgu siis meie väiksearvulistele pagulastele, peavoolustunud põlissoomlaste liidritele või siis punasele kuradile Martin Schultzile. Samas leiab neutraalset kajastust president Trumpi otsus peatada kliimamuutuste uurimise rahastamine. Lähtudes Marju Lepajõe hiljutisest kuulsast kõnest Postimehe avamusliidrite lõunasöögil võib nii mõnegi uudise edastamises näha tugevaid paralleele kuulujuttude levitamisega, millega tegelevad tööjõus inimesed. 

Viimastel nädalatel on Eesti poliitikas kõlanud mitmeid üleskutseid vahetada erakonda, et parempoolsed liberaalid kuuluksid ikka tõeliste parempoolsete liberaalide hulka ning rahvuskonservatiivid ikka tõeliste rahvuskonservatiivide ridadesse. Mulle näib, et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine, vaid igaühel on õigus ja võimalus oma tegudega ennast sellest kooslusest väljapoole asetada.