Martti Ahtisaari.

FOTO: Reuters / Scanpix

Kolumnist
Jarmo Virmavirta vaatab tagasi Nobeli rahu­preemia värske laureaadi Martti Ahtisaari tegevusele ning leiab, et soomlased on ühed professionaalsed rahuvalvajad.

Nobeli preemia on maailma kõige väärtustatum tähelepanuavaldus. Seetõttu pole ime, et pärast seda, kui Martti Ahtisaari oli saanud Nobeli rahupreemia, olid paljud soomlased taas uhked oma rahvuse üle. Loodetakse, et Kauhajoki koolisurm ununeb, Soome kuvand maailmas muutub. Nobeli preemia pole siiski mingi maavõistlus. See antakse isiklike teenete eest isikule, mitte riigile.

Ahtisaari puhul on soomlastel võib-olla siiski kindel põhjus tunda üldisematki rahulolu. Soome on olnud kaua rahuvalve suurriik. Ahtisaari esindab professionaalseid oskusi, mida Soome rahuvalvajad on aastakümneid arendanud. ÜRO operatsioonides on nähtud, et soome meelelaad sobib hästi kriiside vahendustegevuseks. See tuleneb mentaliteedist, kuid ka haridusest. Soome üldine sõjaväekohustus on ka üldiste kodanikekohustuste kool. Soomlased oskavad kaitsta rahu maailma kriisikolletes, ehkki kodus saun põleb.

Kümned tuhanded soomlased on teeninud ÜRO rahuvalvejõududes, pärastpoole NATO ja ELi kriisireguleerimisülesannetes. Ka mina kuulun 1960. aastate Küprose veteranide hulka. Ahtisaari kombel suhtub Soome reamees olukordadesse realistlikult ega võta ei hundi ega lamba poolt. Need sõdurid on, muide, saanud ka Nobeli rahupreemia. Säärane auhind anti ÜRO rahuvalvejõududele 1988. aastal.

Martti Ahtisaari on rahupooldajana vägagi soomlane, asub otse asja juurde. Ta oskab öelda ka ebameeldivaid asju nii, et kohe ei solvuta. Kuid ta peab lugu oma läbirääkimispartnerite eneseväärikusest ega võta nende au endale. Ta esindab neid, kes on tõepoolest teinud rahu välitööna. Ahtisaari on toonud rahu kolmel mandril, mis on haruldane. Ahtisaari karjääri tipphetkedeks on Namiibia iseseisvus. Tema tööle seal olid pannud aluse soome misjonärid, tänu kellele rääkis Namiibia esimeses iseseisvas valitsuses rohkem kui üks minister soome keelt. Talle rahupreemia andmise eest kostsid mitmed inimesed Soomest väljaspool.

Ahtisaari on neljas Soome nobelist. Esimene oli kirjanik Frans Eemil Sillanpää, kes oli maarahva mõistja ja iseloomustas «võluvalt kunstiliselt nende eluolu ja suhet loodusega». Ta oli 1930. aastate preemia kandidaat ja tegi preemia nimel tööd, sõlmides suhted Rootsi kirjandusringkondadega. 1938. aasta jõuludeks kirjutas ta soome ajalehte Sosialidemokraatti «jõulukirja diktaatoritele», kus kritiseeris Hitlerit, Mussolinit ja Stalinit. Ilma lobitööta Nobeli preemia Sillanpääle ei tulnud.

Sellega käis kaasas poliitika, mis pole sugugi haruldane. Kirjanik sõitis preemiale järele 1939. aasta sügisel, kui Soomes möllas Talvesõda. Ta jäi Rootsi raha ja sümpaatiat Soomele korjama nii kauaks, et soomlased hakkasid naerma tema loodud marsilaulu sõnu: «Kui on ohule aldis sünnimaa, kodune askeldus jääda saab.»

Teine Soome nobelist oli professor Artturi Ilmari Virtanen, kelle söödasäilitusmeetod lahendas karja talvise toitmise. Tema mälestusmärk on veel mitmes maatalus nn AIV-söödatorn, ümmargune söödasäilitamisehitis. 1967. aastal sai Soomes sündinud Ragnar Granit Nobeli preemia näo füsioloogiat puudutavate uuringute eest. Ta tegi oma elutöö peamiselt Rootsis.

Mika Waltarile oodati samuti Nobeli preemiat 1940. aastate lõpul, kuid seda ei tulnud kunagi. Sillanpää ja Waltari sattusid kunagi oma elukommete tõttu haiglasse võõrutusravile. Olles seal koos, ütles Waltari Sillanpääle, et teab, miks too ravil on.
«Oled siin sellepärast, et said selle Nobeli preemia.»
«Ja sina sellepärast, et seda ei saanud,» vastas Sillanpää.

Sõjajärgses maailmas oli Waltari konservatiiv, kes käsitles võimu olmerealistlikult. Maailma seisukorra kohta ütleb midagi see, et Jossif Stalin oli rahupreemia kandidaat 1945. ja 1948. aastal.

1990. aastate algul sarnanes Waltari saatus veidi Jaan Krossi omaga, kellele ka paljud soomlased oleksid soovinud Nobeli preemiat anda. Ongi mõistetamatu, et rootslaste poliitiline taju ei kallutanud kaalukaussi Krossi kasuks neil aastail, mil tema ajaloovisioonid panid eestlased kasutama olukorda enda kasuks. Ehk jäi puudu headest lobistidest. Neil aastail said kirjanduspreemia teiste seas inglise keeles kirjutavad Nadine Gordimer ja Derek Walcott.

Üks soomlane, kelle Nobeli preemia jäi kindlasti poliitikale jalgu, oli president Urho Kekkonen 1975. aastal, seega Helsingi Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi (CSCE) aastal. Kekkoneni pooldasid paljud, kuid preemia sai inimõiguslane Andrei Sahharov. Ka tema oli hea kandidaat, kuid lõpptulemus kõneleb samuti preemia poliitilistest taustateguritest.

1993. aastal valiti Ahtisaari sotsiaal­demokraatide kandidaadina Soome presidendiks. Ta ütleb ise, et see oli kõrvalehüpe karjääris, kuhu ta naasis pärast presidendiaega. Presidendiamet ei heitnud siiski varju Nobeli-unistustele, vaid täiustas rahvusvaheliselt Ahtisaari imidžit.

Presidendina ei jätnud Ahtisaari kunagi varju oma rahvusvahelist karjääri ja tegi tööd muu hulgas Balkani rahuprotsessis. Soomes räägiti mõnikord anekdoodina uudist, et president Ahtisaari on tulnud Soome lühikesele visiidile.

Ahtisaari probleem presidendina oli tema sisepoliitiline kogenematus. Ta ei tundnud Soome poliitilist õhustikku. Varsti hakkasid vanameelsed sotsiaaldemokraadid mõmisema, miks president sekkub asjadesse, mis pole tema asi. Soome poliitikas nägid vaid mõned, et presidendi rahvusvahelist mainet võiks kasutada riigi hüvanguks. Kui saabus tagasivalimise aeg, taheti, et võimulolev president sunniks sotsiaaldemokraate partei sees presidendikandidaadi üle hääletama. Sellega seati Ahtisaari positsioon ja au küsimärgi alla ning see oli liiast.

Ta naasis rahvusvaheliste ülesannete juurde. Oma Karjala iseloomule kohaselt lehvitas ta minevikule kätt ja vaatas tulevikku, missugused väljakutsed veel ees seisavad. Hammastekiristamine võis jääda pigem teistele. Tema asutatud kriisihaldamissüsteemi Soome-poolseks rahastamiseks läks lõpuks vaja parempoolsete tugevat toetust.
Nüüd räägib Ahtisaari Soome

NATO liikmesuse poolt. Presidendina polnud ta ses küsimuses aktiivne. Soome peaks olema seal, kus teisedki, põhjendab Ahtisaari pragmaatiliselt. Ta ei taha aga NATO aateküsimust suunata Venemaa vastu. On huvitav näha, kas see mõjutab kuidagi soomlaste seisukohti. Ehk muudab Venemaa soomlaste meelt, kritiseerides Ahtisaari preemiasaamist. See räägib siiski rohkem Venemaa kui Ahtisaari kohta.

Mis tundega võtsite vastu teate Nobeli rahupreemia andmisest Martti Ahtisaarile?

Marko Mihkelson
riigikogu välis­komisjoni liige:

Martti Ahtisaari oli Nobeli rahupreemia oma pikaajalise silmapaistva rahuvahendamisega kõigiti ära teeninud. Seepärast võtsin selle uudise vastu peaaegu kui iseenesest mõistetava. Ahtisaari teened lähevad ju kõigiti kokku preemia rajaja Alfred Nobeli soovidega, kes tõstis esile just üksikisiku rolli rahuvahendamises. Samas on Nobeli rahupreemia teinekord olnud ka poliitiliste hoovuste mõjutada, mistõttu oli ka Ahtisaari võit Nobeli komitee enda võiduks.

Nobeli rahupreemia on maailmapoliitikas kahtlemata teatav kuvandilooja. Sagedamini on rahupreemia vääriliseks peetud isikuid või organisatsioone mingite värskete tegude eest. Ahtisaari tunnustamine on eriline sellegi poolest, et tema töö jaguneb nelja aastakümne peale.

Ahtisaari oli seitsmes Nobeli rahupreemia saanud põhjamaalane. Eks see anna veidigi lootust, et ka Soomega sarnasest väikeriigist Eestist võiks kunagi võrsuda diplomaat või poliitik, kelle tegevus rahuprotsesside mõjutajana pälvib Nobeli komitee tähelepanu.

Matti Maasikas
välisministeeriumi kantsler, Eesti endine suursaadik Soomes:

Imehea tundega! See on kohutavalt suur tunnustus, mis näitab, et ka väikese rahva esindajal on võimalik rahvusvahelisel areenil palju saavutada. Ja seda isegi siis, kui see riik pole ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Pigem tuli sinna mittekuulumine praegusel juhul isegi kasuks, sest saadi olla neutraalne. Ahtisaari on superdiplomaat: väga nutikas, tasakaalukas, paindlik, loeb väga hästi välispoliitikat. Ahtisaari ei saanud preemiat konkreetse rahuvahenduse eest. Ta ongi lihtsalt seda tööd sedavõrd palju teinud.

Tema juhitud Kosovo rahuprojekt läks töösse, seda on tunnustanud 50 riiki. Rahupreemia Ahtisaarile on ka preemia ÜRO rollile.

Maimu Berg
kirjanik:

Esimene tunne oli, et jumal tänatud, preemia läks õigesse kohta. Martti Ahtisaariga pole isiklikult kohtunud, küll tema abikaasaga. Kindlasti on tegemist väga sümpaatsete, arukate, tagasihoidlike inimestega.

See, kuidas Martti Ahtisaari on järjekindlalt, tasakaalukalt, julgelt, läbimõeldult asju ajanud, väärib siirast imetlust. Tõmbaksin paralleeli Talvesõjaga, kus strateegiliselt läbi mõeldud tegevus lõppes võiduga.

Kindlasti on nii rahu- kui kirjanduspreemia andmisel ka laiem tagamõte. Rahupreemia Ahtisaarile on minu arvates väike ninanips meie idanaabrile tema viimase aja käitumise ees.