Rein Veidemanni artikkel «Kuulda võtta kogemust», PM 20.03.17 FOTO: Repro

Lugedes Rein Veidemanni arvamust «Kuulda võtta kogemust» (PM 20.03), meenus mulle vanasõna «Halli pead austa, kulupead kummarda!».

Eesti tänapäeva ühiskonna suhtumine eakatesse inimestesse on alandav. Puudub igasugune austus ja respekt. Ometi oleme meie, eakad, Eesti riigi järjepidevuse kandjad. Oleme tööpõllul ja lapsi kasvatades andnud endast parima, lootes, et meie lastel saab olema parem kui meil endil. Loodetavasti neil ongi, kuid eakatesse suhtuvad nad nagu kulunud kinnastesse – liiga vara, et ära visata, kuid kanda ka ei saa, järelikult lükatakse sahtli nurka ja unustatakse ära!

Muidugi räägitakse nii eakate tervishoiust kui ka pensionitest jne, korraldatakse igasuguseid kursusi, tantsuõhtuid ja isegi laulutunde. Peaasi et vanainimesel oleks tegemist ja ta ei sekkuks ühiskonnaellu.

Kuid paljud eakad ei soovi seda poputamist, kõrvalelükkamist, unustamist, ei taha käia ainult pensionäridele korraldatud üritustel. Me tahame olla osa aktiivsest ühiskonnast! Igaüks meist suudab veel midagi anda nii oma riigile kui rahvale – mitte ainult oma lastelastele, kes tänapäeval enam eriti ei viitsi oma vanavanematega tegeleda, eelistades nutitelefone ning arvutimänge.

Esiteks vajame paindlikke ja osaajaga töökohti, kus saaks käia eakad, kes sooviks veel panustada, samuti teised grupid, nagu näiteks noored emad, kes tahaks paar tundi päevas kodunt välja saada ja kusagil väljaspool kodu kasulikud olla. Need töökohad annaks ka võimaluse suhelda. Tihti on suhtlemisvõimalus tähtsam kui see natuke raha, mida osaajalise teenistusega saadaks. Võimalus reeglipäraselt kodunt väljuda ja tööle minna aitaks oluliselt eakate enesetundele ja väärikusele kaasa. Tööandjad, kasutage seda vara, seda potentsiaali. Maksuseadused tuleks muuta paindlikuks, nii et tööandjal lisakulutusi ei tuleks!

Teiseks peaks nii tervishoid kui ka pensionid vastama vajadustele. Meil on suur puudus väljaõppega geriaatritest. Deviis on: «Lapsed on meie tulevik!» Muidugi, aga et tulevik oleks minevikust parem, peame olema teadlikud ka minevikust. Meie, eakad, oleme see minevik, mida tuleb väärtustada, et saada aru olevikust ning osata vaadata tulevikku.

Kolmandaks, eakate enda käitumine ja suhtumine peab ka muutuma. Kössis käimine ja iseenda haletsemine ei vii kusagile. Selg sirgeks ja pea püsti! Tund aega jalutamist värskes õhus ei maksa midagi ja annab energiat. Tasub ka peeglisse vaadata ja mõtelda, kas ma saaks enda väljanägemist kuidagi parandada. Üks värviline sall teeb imet, meestel ehk on veel mõni kaabu kuskil kõrgel riiulil. Tolmust puhtaks ja pähe!

Peame ka iseenda eest hoolitsema ja eneseväärikust tõstma: senikaua kui elame, õpime ja oleme õpetajad. Õpetame oma lastele ja lastelastele, et viisakas on ühistranspordis eakatele inimestele istekohta pakkuda, ust lahti hoida jne. Eakad aga peavad oskama pakkumise kenasti vastu võtta ja selle eest tänama. Siis teeb laps seda teine kord veel, aga kui ülbelt ainult selg keerata, siis teinekord ta enam püsti ei tõuse!

Tõsi, me ei jaksa füüsiliselt sama palju kui nooremad, me tervis võib ka olla kehvem, kuid koostöös ja hea tahte korral saab töökohti kohandada, maksusüsteemi parandada! Lugupidamine, mitte poputamine või haletsemine, läbikäimine, mitte nurka saatmine. Suhtumise muutmine peaks olema prioriteet!

Liis Klaar, eakas